Aasta lõpp 1945 eksiilis: Rõõmustagem, maailm püsib veel

 (2)
Puhtulaid
Sünge meriFoto: Ilmar Saabas

On saabumas taas uus aasta. Rõõmustagem - maailm püsib veel...
Hindude kujutluse järgi on jumal loonud maailma mängides ja justkui mängimiseks. Hukkuvat see maailm siis, kui tema loojat tabab tantsuhullus. Siis purustavat ta tantsides omaenda loomingu.

See kummaline kujutlus võis tekkida hallis minevikus, kui veel ei tuntud inimese leiutatud surmatantsu - sõda tema praegusel näol.

Inimene “tantsib “ kord puruks maailma, mis pole tema looming. Aatompomm ebausaldatavates kätes oleks ehk lõpu algus...

Ent esialgu püsib veel vana truu emake-maa ning vikerkaar taevas kinnitab lepingut inimese ja jumala vahel - igavesest püsimisest...

On veel võimalus nautida sündmuste-teatrit, mida nimetatakse eluks. Möödunud pooltosinat aastat on meid raskelt põrutanud ja ebameeldivalt üllatanud - korduvalt.

Elu esines meile otsekui idamaine turg, kus kisas ja käratses inimmass kaubitsedes kõigi mõeldavate väärtustega; otsekui spordiväljak, kus kirglikult pilluti siia-sinna inimeste ja rahvaste saatust nagu mängupalli...hoolimata elava olendi ahastusest, kannatusest, hirmust ja vihast.

Surmatantsu hoos hävitati võrratuid väärtusi: jumala- ja teadusetempelid, kunstipaleesid, raamatukogusid, maale, kujusid, miljoneid inimasulaid ning palju, palju muud veel, mida on loonud aastatuhandete vältel inimese geniaalne vaim.

Mõnda sellest võib taastada ja uuesti luua, kuid surmale suikunud miljoneid noori inimelusid ei ärata sellesse ellu enam ükski vägi... Neist on järele jäänud vaid ülikurb mälestus ja vanematele verised südamehaavad...

Maailma suured ja vägevad on jälginud võitude ja kaotuste taustal kirstude lõputuid ridu ja purustatud laipade hunnikuid.

Tundetumad ja kalgimad vägevaist on ehk nautinud selliseid vaatepilte nagu nautis keiser Nero Rooma linna põlemist...

Nimeliselt on sõda nüüd möödunud. Teoreetiliselt on asunud rahu maailma.

Kindlustatakse võite, karistatakse sõjasüüdlasi ja tõmmatakse piire rahvaste vahele, kas igaveseks rahuks või uue sõja tähiseks - kes seda julgeb ennustada!

Räbalais, hilpudes, vermeis, vorpides, nälgides, külmudes liiguvad inimhulgad, nende keskel tuhanded vigased ja sandid, oma kodude varemete suunas.

Otsivad käidavat teed, ihkavad ainsatki heledat kiirekest pilkases pimeduses, keset toorust ja halastamatust, millele ei leidu võrdset ajaloos.

Imestagem ja meelestagem: isamaa-armastuse ja vabadusiha eest pannakse raudu noorte, vaevalt puhkenud inimolendite käed: ahelad kinnitatakse nende külge ning veetakse nad sinna, kuhu nad minna ei soovi...

Armastamine ja vihkamine toimub kroonulike eeskirjade järgi. “Vale” valiku eest vastutab vaene inimlaps eluga! Ta kondikesed kogunevad ehk kaugel külmal maal ainult selle arvel, et ta söandas tahta elada oma rahva keskel ja töötada oma kodumaa hüvanguks nii nagu ta ise mõistab ja õigeks peab. Kes eksinut kaitseb, langeb ise kahtluse alla.

Vist on meiegi ajal ja maal päris tabavad ühe endisaegse poliitiku read: “ Kui sured nuheldud sa , isamaa kui piibliaegne püha Piileam: suud suletud on sinu prohveteil ja vaba sõna antud sinu eeslitel...”

Mõnelgi meist on ajuti tuju nagu Elial kadakapuu all, kui ta masendusest oma rahva pärast, heitis silmili maha ning kisendas jumala poole: “Küll sest saab, võta nüüd mu hing...”

Olid jõulud, saabus uus aasta, ent inimestel ei ole siiski tõeselt hea meel inimestest. Pääsenud kiskja lõugade vahelt, mere põhjatutest sügavustest, pommide hirmsast hävituspiirkonnast, saabusime maale, mida jumal on hoidnud ja õnnistanud rahuga ning küllusega justkui õnnetute pelgupaigaks. Ent siingi tunned end lõpuks liigse ja koormavana.

Süüdistada ei tohi meie kedagi: eks ole igal rahval jagamatu õigus oma sünnimaale.

Küll laulavad sulle “sireenid” kodusadamas magusaid meelitusi tagasisiirdumisest paradiislikesse oludesse, aga...

Vene omaaegne kirjanik Anton Tšehhov pajatas: “Jänes, kui teda kaua peksta, võib süüdata tikke. Kass, pidevate löökide mõjul - sööb hapukurki...”

“Sireen”?...

Elu on teinud meist skeptikud: usk inimesesse, usk headusesse, libiseb käest nagu imeteldav vääriskivi unenäos.

Suudad veel naerda sapist naeru, kui sulle lauldakse hurmavat äiu-laulu, samas - teisel leheküljel - keerutatakse nööri...

Kuidas siis mitte olla skeptik?!

Anatole France kirjutas: “Tegelikult on skeptikud suurimad idealistid. Nad naeratavad kuna nad kardavad puhkeda nutma.”

Loe veel

Nutame meiegi? Mille üle? Kas kartusest ebakindla tuleviku ees?

Ei! Maailm on siiski suur ja lai ning inimene vajab füüsiliseks äraelamiseks õieti väga vähe.

Ideaalid? Need võtame kaasa ka maailma lõppu...

Aga surra võõrsil? On olemas olukordi halvemaid surmast...

Eestlane on põhiliselt vaba olend. Teda on seks kasvatanud tormine meri, läänetuul, kohavad põlismetsad ning esivanemate eeskuju.

Kas müüb ta oma vabaduse rammusate söödamaade eest? Ei! Vabatahtlikult ei tee ta seda mitte.

Voorused hävivad hirmu mõjul. Kuid hirm on võõras tunne noile, kes “pähklikoortes” sõudsid üle tormise sügisese mere.

Tuhandetele eesti rahvaluule lauludele lisanduvad veel tuhanded ning jäädvustub kõik, mis väärib vaba rahvas.

Jäädvustub ka rahvas ise, sest tal on omapärane vaimne pale ning kindlad vaimsed sihid.

Ei tähenda liiast palju arvuline vähesus. Puhtbioloogiline ülepaljunemine ei ole mingi teene inimsoo ees.

Mitte ainuüksi levima ei pea rahvas, vaid ühtlasi peab kasvama kõrgusesse.

Nii kerib mõttelõnga pagulane uue aasta lävel ja naeratab heasoovlikult õnnelikele, kes valmistuvad vastu võtma kinke ja meeldivaid üllatusi noorelt aastalt.

Ei pagulased oota hellitusi kelleltki. Nad ootavad vaid oma rahva põhiõiguste taastamist.

Rahvaste inimõigused on pühad ning puutumatud kuni püsib maailm.