Aasta õpetaja Tiit Saare muudaks ajaloo õppekava
Asusite õpetajana tööle 1987. aastal Avinurmes. Kuidas on õpilased teie õpetajaks olemise aja jooksul muutunud?
Õpilased on palju muutunud. Alustades sellest, et nõukogude ajal oldi mõneti sordiini all ning distsipliin oli õpilastel hoopis teine. Tänapäeval on palju vabadust ja minu meelest minnakse sellega vahel liiale. Meie ühiskondlik taust ei tule selle vabadusega kaasa, puudu jääb vastutustundest. Võib öelda, et välismaal on samuti vabadus, aga seal on ka kodud taga ning arusaam vastutusest ja kohustustest teistsugune.
Nii et aeg-ajalt peab tunnis tegelema ka distsipliiniprobleemidega. Kuigi väga palju sõltub konkreetsest klassist ja aastakäigust. Milline on klassi meelsus, kui ühtsed ollakse ja muu selline.
Mida lapsed ajaloost kõige rohkem teada tahavad?
Ei oska siin midagi esile tuua. Meie koolis on suurt ajaloohuvi vähe. Olen enesekriitiline – tõenäoliselt on viga minu õpetamisstiilis. Olin enesekriitiline ka siis, kui aasta õpetaja tiitli sain. Võib-olla sobiksin õpetama rohkem ülikooli kui põhikooli. Aunimetus oli tõenäoliselt tunnustus peale õpetajaks olemise ka kirjutatud raamatute, Pagari pargi promenaadi ja muude asjade eest.
Kas olete ülikoolis õpetanud?
Mul on omaette teema „Heraldika põhiõpetus“ põhjalikult ja akadeemilisel tasemel ette valmistatud ja olen seda ka ühe semestri Tallinna ülikoolis lugenud, Tartu ülikool ei ole sellise kursuse tarvis vahendeid leidnud.
Milline ajastu teid ajaloos rohkem köidab?
18. sajandi esimene pool ja Põhjasõja temaatika on põnev, muidugi Napoleoni periood on huvitav. Napoleon köitis mind minu enda kooliajal väga. Mäletan, et Pagari koolis näidati „Sõja ja rahu“ filmi ning see avaldas tohutut muljet. Just sellest tekkis ka ajaloohuvi.
Igal ajalooperioodil on midagi huvitavat olnud.
Ka teises ilmasõjas, mida tuli hiljem tõenäoliselt teistmoodi tõlgendada?
Minul mitte, ma pole sellest sõjast teistmoodi mõelnud. Nõukogude ajal isegi ärritas see, kuidas II maailmasõda õpetati. Kodu ja lapsepõlv andsid kaasa selle õige tunnetuse. Meie kodus tabuteemasid ei olnud, ema rääkis mulle nii Vabadussõjast kui II maailmasõjast.
Ja meie kodus tõi kinke ikka jõuluvana. Näärivana tuli minu ellu alles koolis.
Kas praeguses ajaloo õppekavas peaks olema ruumi ka kodukoha ajaloole?
Praegune õppekava ei võimalda seda, kuigi muidugi võiks olla aega ka koduloo jaoks. Ma olen mõelnud, et Mäetagusel võiks olla koduloomuuseum. See muidugi eeldab, et oleks inimene, kes sellega tegeleks. Mina olen uurinud MTJ aega, peaks rohkem uurima sovhoosi ja kolhoosi aega, aga pole mahti, et kõike kirja panna. Siin tuleb minna sügavuti, tuhnida arhiivides. Kui möödunud kevadel oli Mäetaguse sovhoosi kokkutulek, siis tegin selle asja endale selgeks ettekannete jaoks. Aga see asi peaks olema rohkem läbi mõeldud, siin peaks olema süsteem ja mingi kindel väljund.
Ütlesite, et Napoleon on üks ajaloo lemmikpersoone. Kes on Mäetaguse ajaloos värvikad persoonid?
Napoleon on tõesti suurkuju, tema nime esinemissagedus eri kirjasõnades on võrreldav Kristuse nimega.
Kes on aga Mäetaguse ajalugu mõjutanud, seda on keeruline öelda ja ma ei võtaks nimede nimetamist enda kanda. Tõenäoliselt on oma jälje jätnud sovhoosi direktor Tolmats, aga seda kindlasti ka seepärast, et ta oli oma ametis väga pikka aega, alates 1959. aastast kuni 1980ndateni. See, milline on kellegi roll ajaloos, selgub kümnete aastate pärast. Tegijad on need, kelle tegude mõjud on pikaajalised ja keda mäletatakse veel ka näiteks 20 aasta pärast.
Kas aasta õpetaja paneb kahtesid ka?
Kahe saab tegemata töö eest. Pehmem variant sellest on X, mida on samuti lubatud panna. Õnneks saab kahte alati parandada, õpilasel peab olema asi selge. Ma ei ole liigse liberalismiga nõus, me kasvatame koolis ju inimesi, kes lähevad ellu, aga elu on karm. Koolis on kõik hea. Tööl on lugu hoopis teine. Kui inimesel puudub vastutustunne, siis ei saagi temast õiget töömeest, seepärast kurdetakse Eestis kvalifitseeritud tööjõu puuduse üle. Õpilane tahab tööle asudes kohe viiekohalise arvuga märgitavat palka, õpetaja peab aga neljakohalisega hakkama saama. Kõik ei tule elus lihtsalt kätte. Mina niisama viisi ei lao.
