Kuna oli valimisteaasta, ei saa sellest kuidagi mööda vaadata. See rahvuslik spordiala kütab kirgi ka meie vallas ning tekitab kiusatuse kasutada dopingut.

Tegin sügisehakul toimetusele ettepaneku anda välja valimiste erinumber, kus kõik kandidaadid, kes seda soovivad, saaksid oma plaane ja kavatsusi tutvustada. Kindlasti oleks see aidanud nende sõnumil paremini levida, kui üksikud üritused valla keskuses, kuhu vanainimene ääremaalt vaevalt satub. Paraku anti mulle teada, et volikogu olla asja vaaginud ning jõudnud seisukohale: valimisreklaam tuleb igal leeril ise kinni maksta ja maksumaksja raha eest ilmuvat valla infolehte selleks ei kasutata. Igati korrektne otsus.

Läks aga risti vastupidi. Lehe septembrinumbris laiutab kandidaatide koondnimekirja järel ligemale lehekülje pikkune valimisliidu Varbla lapselikult otsekohene reklaamtekst, mille viimane lööklause on lausa rasvases trükis. No kuulge, nii avalikult ei tee maksumaksja kulul endale reklaami isegi pealinna võimupartei, kes püüab vähemalt jätta muljet linna ja partei rahakottide eraldi pidamisest. Samas lehes ei mõju just parima stiilinäitena ka tänaseks juba endise volikogu esinaise kirjatükk, mis oleks nagu esitatud pika ametiaja kokkuvõttena, kuid keskendub peaasjalikult õpilasbussi kütusekuludele, lausa detsiliitri täpsusega. Arusaadavalt pareeris seda kriitikat omakorda vallavanem. Ja nõnda läkski selle lehenumbriga ikkagi nagu läks. Kuna aga võitjate üle kohut ei mõisteta, siis hoidkem üheskoos uuele võimule pöialt ning andkem aegsasti oma seisukohtadest ja muredest valitutele teada, kui vaja siis nõudlikult.

Volikogu ees seisab lähema aastapaari jooksul kaalukate ja väga pikaajalise mõjuga otsuste langetamine, kus möödapanemise kõrval on õpilasbussi kütusekulu olematu tähtsusega pisiasi. Jutt on mõistagi haldusreformist, mida pealinnast üha jõulisemalt peale surutakse. Sel teemal siin pikemalt ei arutle, püüan jääda tagasivaatavale lainele. Siiski kripeldab hinges kartus, et haldusreformiga võib ääremaast saada ääremaa ääremaa ja mul on siiani raskusi tõmbekeskuse defineerimisega. Või kui soovite, siis lähimaks tõmbekeskuseks on meie külale vaieldamatult Mõtsu küla, kus leiduvad pood, bussipeatus, postkast, laitmatult töötav külakeskus ja rahvamaja. Tahtmatult meenub, kuidas minu sünnikülas kolhooside liitmise järel juba samal sügisel saak koristada unustati ning põllutäis rammusat söödapeeti lihtsalt sisse künti. Loodame, et nii hullusti ikka ei lähe.

Ääremaa rahva tahtmised on tagasihoidlikud. Oleks vaid teelt lumi lükatud, suuremad augud lapitud ja teeservades kõrguvad ning ohtlikke kurve varjavad putkedtakjad niidetud. Korralikku mobiililevi me ju vallavõimult ei oota, sest selle võti vallamaja seifis ei peitu. Statoili tanklat ja Maksimarketit aga ausalt öeldes ei tahagi. Kui vaid saaks midagi ette võtta sel suunal, et ilus ei oleks ainult keskus. Mõtsus ja Paadremaa kiriku kõrval võib leida kolhoosiaegseid „arhitektuurimälestisi", mis vallale küll uhkuseks ei ole. Ääremaa elanike suureks mureks on aga hoopis võitlus „kurjuse telje" ehk metssigade pealetungiga. Sestap paneme endiselt lootusi jahimeestele ning soovime neile täpseid tabamusi.

Vallavõimu sedakorda pikale veninud teema lõpetuseks tahan Paadremaa Püha Kolmainu koguduse nimel väljendada tänulikkust selle eest, et vastavalt eelmise volikogu otsusele sai kiriku ümbrus läinud suve jooksul kaks korda korralikult trimmerdatud. Loodame, et sama kordub ka saabuval aastal.

Lõppev aasta, nagu ka sellele eelnenu, jääb meelde kogukondliku tegevuse tõusulainena. „Teeme ära" talgupäeva õnnestumine oli selle järjekordseks näiteks. Omaette taset näitasid aga kodanikualgatuse korras Mõtsu pargis toimunud talgud, kui valmistuti jaanituleks. Ikka lust on vaadata ja kaasa teha ettevõtmisel, kus noored mehed loetud tundidega uue laululava ja kemmergu ehitavad. Kõik usaldavad kõigile kõiki tööriistu, sest kellegi oskustes pole põhjust kahelda. Ei ole kahju ajast, valatud higist ega kodust kaasa toodud materjalidest. Vanasõna järgi kiidab töö tegijat ja nii läks selgi korral. Üldise hinnangu kohaselt oli Mõtsu pargis üle valla uhkeim jaanituli, mis suve lõpuni ikka ja jälle kõneainet pakkus.

Kohe on juba teist korda tulemas kontsert Kidise Jõulumuusika. Eelmisel korral oli saal ehk endine Külvaja kolhoosi töökoda rahvast täis. Pole põhjust kahelda, et sel korral teisiti läheks. Korraldajad on oma võimekust ammu tõestanud ja üleüldise ootusena on õhus Kidise Tiigimuusika kontsert tuleval suvel, mis võiks tõepoolest saada heas mõttes Leigo Järvemuusikale konkurentsi pakkuvaks ürituseks. Ambitsioonikus on edasiviiv jõud. Niipalju pehmetest väärtustest.

Teeb rõõmu, et kohe otsa saaval aastal võtsid noored ja julged mehed kätte ning konsolideerisid eelpool nimetatud töökoja omanikeringi. Pikka aega kasutult seisnud hoonesse on tulemas värsketest ideedest pakatav uus hingamine. Kui miski üldse arengule takistuseks saab olla, siis on see kohaliku tööjõu nappus. Selle häda vastu ei aita siis muu, kui meelitada kohale võõrtöölisi, olgu Soomest või Hiinast, peaasi, et tehas täie auruga tööle saab. Igatahes hoidkem tegijatele pöialt, sest tegu on tõepoolest rahvuslikul kapitalil põhineva kohaliku ettevõttega. Tore, et leidub veel neid, kes ääremaal midagi ette võtavad ja piiri taha Kalevipojaks ei lähe.

Kokkuvõttes oli hea ja sündmusterohke ning kena sooja suvega aasta, mida soojalt meenutada. Kui ka edaspidi ikka enne mõtleme ja siis teeme ning mitte tegemata ei jäta, läheb meil kõigil kindlasti hästi, olgu siis ääremaal või ääremaa ääremaal.

Kauneid jõule ja mõnusat aastavahetust!