Valgepõsed peaksid olema tuttavad Helsinki parkidest ja pisisaartelt, kus nad on ennast kenasti sisse seadnud ja inimestega harjunud. Reisil ühele Soome pisisaarele kuulsin sealselt bioloogilt, et valgepõsk-lagle on heaks näiteks tuumakatsetuste saatanlikust mõjust. Nimelt tegi Nõukogude Liit eelmise sajandi keskel maapealseid tuumakatsetusi Novaja Zemlja piirkonnas. Just seal pesitsevad valgepõsk-lagled. Vahetult pärast tuumakatsetuste lõppu lindude elu-olu normaliseerus. Probleemid laglede sigivuses ja mutatsioonid taastekkisid aga hiljuti, kuna tuumakatsetustest tingitud muutused DNA-jadades avaldusid alles pool sajandit hiljem.

Mustlagle

Mustlagle

Kuna tegu on üksnes läbilendavate lindudega, piirdun laglede elu täpse kirjeldamise asemel mõne kommentaariga. Laglesid iseloomustab kollektivism: tavaliselt kohtame neid parvedes. Parves tegutsemise eelis: keegi on alati valvel. Kui kümme lindu söövad pead rohus, siis üks pea on püsti, mälub rohtu ja jälgib teraselt ümbrust. Sama kehtib uinumise suhtes: paljud saavad istuda ja puhata, kuid mõned endiselt söövad ning seiravad. Mustlaglede puhul võib rühmast selgelt määrata teistest agressiivsemad linnud, kes suruvad teistele peale omi reegleid ja samas on nad ka kõige hoolikamad ümbruse jälgijad ja julgemad võimalike ohtude suhtes.

Tõnis Kandle andmeil peatub Eestis kevadel kuni 200 000 valgepõsk-laglet. Sügisrändel peatuvate lindude arv on tunduvalt väiksem, jäädes 70 000-75 000 vahele. Üha suurematest rändeparvedest on saamas rannalähedaste põllumeeste süvenev peavaluallikas. Kevadel haljendama löönud viljapõllule laskunud mitmesajapealine või suuremgi laglejõuk võib hävitada lootuse saagile hämmastava kiirusega. Mustlagle on esindatud oluliselt väiksemate arvudega - kevadeti lendab siit läbi hinnanguliselt kuni 500 ja sügiseti kuni 200 isendit. Kanada lagle on Eestis igaaastane suhteliselt haruldane läbirändaja. Eestis on neist kolmest laglest looduskaitse all ainult valgepõsk-lagle.