Aeg on vabastada eestlased orjamüüdist: kas ajalooõpikud tuleks ümber kirjutada?
Neil Savi paistab tänaval vastutulijale klassikalise patsiga IT poisina. Infotehnoloogiaga ongi Neil täiesti sina peal, kuid sellest enam tunneb ta end kodus ajalooteemas. Kui ta Viikingite külas ekskursioonijuhina igas vanuses ajaloohuvilised enda kõrval minevikku rändama viib, kostub hämmastavaid fakte meie esiisade minevikust.
Esimeste asjade hulgas selgitab Neil, et eestlased ei ole olnud mingid koopainimesed. Soome-ugri rahvad on ühed vanimad Euroopas. See tähendab, et eestlased on väga vana rahvas, kes juba muinasajal elas kihistunud ühiskonnas. Teiseks avab ta külastajate silmi ajalooperioodil 13.-19. sajandini, mil Eesti soost inimesed elasid ametliku ajalookäsitluse järgi rõhutud talupoja või orjaelu. Tegelikult oli pilt palju mitmekülgsem ja Eesti soost inimesed olid samasugused aadlid nagu sakslased, taanlased või rootslased.
Muinasajal toimus kihistumine
„Meie ajalooõpikutes kahjuks ei kirjutata väga pikalt muinaseestlaste elust. Tegelikult on arheolooge, kes ütlevad, et eesti-soome rahvad elasid kunagi tervenisti ümber Läänemere. See oli eesti-soome rahvaste (ugrilaste) sisemeri enne kui saabusid germaani ja teised hõimud," räägib Neil tõelise kirega. Kuid see on vaid siiski üks versioon sellest, kuidas võis tollal elu olla. „Praegusele geeniteadusele ja arheoloogilistele leidudele tuginedes võime vähemasti rääkida sellest, kust me tulnud oleme. Meie esiisad on jõudnud Läänemere idakaldale ja siia jäänudki juba peale jääaega tänapäeva Ukraina aladelt," lisab Neil.
Kui kooliõpikud kirjutavad eestlastest kui tublidest küttidest, põlluharijatest ja hiljem maarahvast, siis Neil jutustab hoopis, et meie esiisad olid kardetud rahvas. Taani vanemates kirikutes olla seintel kiri, mis hoiatas kuralaste-saarlaste-eestlaste eest: „Jumal kaitse meid kuralaste ja eestlaste eest.".
„Kuna arheoloogiliste leidude järgi olid esivanemad nii kõvad kauplejad, rauasulatajad kui ka viikingid, siis arvatavasti just viikingitena panid kuralased-saarlased ja ranniku eestlased taanlaseid hirmu tundma," viib Neil otsad kokku ja jutustab, et näiteks 1000 aastat tagasi elasid paljud eestlased siin tänastel Eesti aladel väga jõukat elu.
Mööda Soome lahte, Pärnu- ja Väinajõge käis aktiivne transiit. Jõukust näitab kasvõi seegi, et jõukad inimesed maeti kivikalmetesse ja selliseid matmispaiku on leitud Põhja-Eestis mitmeid. Näiteks Kahala järve ümbruses on ligi 100 kalmet. Lisaks on Eestist leitud väga palju hõbeaarde leide, suurimad neist kuuluvadki viikingiaega, kaugema päritoluga mündid on araabia hõbedirhemid.
„Kui lugeda Taani hindamisraamatut, mis on pärit ümmarguselt 700 aasta tagusest ajast, siis enamus meie riigi põhjaosas elavatest ülikutest olid eesti soost," kõneleb Neil ja lisab, et kuna tol perioodil ei olnud paremini hakkamasaamiseks niivõrd tähtis rahvus kuivõrd seisus, siis Taani hindamisraamatust võib aimu saada seda, kuidas eesti ülikud kohanesid ning võtsid endale ladina- ja germaanipärased nimesid. Umbes üks kolmandik eesti soost ülikutest oli jätnud endale eesti nime, näit Hildelempe/Hildelemb ja Villelempe/Villelemb. Ka mõjukaim „baltisaksa" perekond Maydell on selgelt eesti päritolu (algselt oli perenimi Maidele, mis tähendab väikest kala, nende suguvõsa erinevatel harudel on alati vapil kolm kala), kuigi seda ei taheta tunnistada. Samuti näitab kohalikest vanemate tähtsuse säilimist asjaolu, et isegi veel Poola ülemvõimu ajal kasutati paljude haldusüksuste juhtidena eestlaseid.
Keskajal võeti omaks saksa kultuur
Tavapärases käsitluses (Vikipeedia) oli Eesti alates 13. sajandi algusest tihedalt seotud Saksa kultuuriruumiga: linnad kuulusid Hansa Liitu ja nii linna- kui ka maaeliidi keeleks oli saksa keel. Eesti keel jäi lihtrahva keeleks, mida kõneldi enamasti maal. Neili arvates ei tohi tahaplaanile jätta seda, et väga paljud eesti soost ülikud võtsid omaks saksa kultuuri. „Linnades elasid kohalikud, kes saksastusid, sest linnades oli rohkem saksa kultuuri," selgitab Neil, kes on aastaid uurides jõudnud tõenditeni, mis annavad alust nii väitmiseks. „Sellest on tõendeid Liivi sõja ajast, kus koos kohalike naistega põgenesid linnadest ka saksa naised," lisab ta viidates sarnasusele ka naiste riietuses.
Kust aga pärineb orjamüüt, seda Neil ei mõista. „Võimalik, et kui siia tulid võõras võim sisse, siis siinsete inimeste olukord muutuski ilmselt orjuseks võrreldes sellega, et tuhandeid aastaid oli siin elatud vaba rahvana," arutleb ta ning jõuab järeldusele, et Eesti soost ülikute olemasolu enne 13. sajandit ja nende figureerimine hilisemates sajandites ei luba üldistada eestlasi orjarahvaks. „See on julm üldistus, mis on tehtud kogu rahvale. Iga normaalne mõtlev inimene saab aru, et see ei ole võimalik," väidab Neil ja lisab, et tegelikult eesti keel ei tee kahjuks vahet tõelise orja ja mõisa külge kinnitatud kohustusliku isiku vahel. Neili arvates ei ole eestlane tõelist orjapõlve maitsta saanudki.
„Miks räägitakse Eestis pärisorjusest, kui Euroopa kontekstis oli see Venemaal? Venelased end orjadeks aga ei pea, eestlased peavad, ometi oli meil olukord läänelikum, vabam ja kergem. Kuni 17. sajandini kehtis Eestis maarahva tavaõigus. Alles Rootsi ajal 17. sajandil hakati Eestis laialdaselt kasutama Rooma õiguse retseptsioonile põhinevat kõikehõlmavat õiguslikku regulatsiooni. Kuid ka see regulatsioon võttis ulatuslikult arvesse kohalikke kombeid ja tavasid. Täpsemalt öeldes oli meil sunnismaisus ühel ajaperioodil ühele osale rahvast, mis on küll ühest küljest vabaduse piiramine, aga teisest küljest võib-olla tänu sellele oleme me rahvana säilinud," leiab ta.
Soomlased eestlaste järeltulijad
Ajaloopildikesi kokku pannes on Neil jõudnud teisele järeldusele ka eestlaste ja soomlaste suguluse osas. Soomlased on eestlaste järeltulijad. Kui siit hakkas rahvas massiliselt üle lahe minema, alles siis hakkas soome rahvas kujunema. „400-500 aastat tagasi rääkisime ühte ja sama keelt. Kuna vesi oli vahel, hakkas erinevus tulema. Lisaks nemad jäid rootslaste võimu alla, meie saksa-germaani võimu alla."
Matti Klinge, kes on mitme Euroopa ülikooli audoktor, on kirjutanud raamatu „Meie muistsed mereriigid", mis ka eesti keelde on tõlgitud. Neil peab tähelepanuväärseks, et Klinge kasutab seal just sõna „meie". Kui ta oleks soomlastele kirjutanud, oleks ta kasutanud rohkem ainsust - näiteks väljendit Soome mereriigid. Seal raamatus ütleb ta, et Kalevala on suures osas korjatud siit Eesti ja Liivimaa aladelt. Klinge seostab veel soomlaste Lemminkäiset kuralaste kuninga Lemmekinusega. „Miks?" küsib ta ise ja vastab, et üle lahe ei olnud midagi kokku korjata, sest enne seda elasid seal saamid. Lisaks on teada, et Eesti aladel oli kasutusel väga palju lem(b)-tüvega nimesid, näit, Lemmetu, Lembitu, Lemmu, Hilde-lemb jne. Rahvajutud ja legendid on siit kaasa viidud, kuid paljud eestlased seda ei usu.
Lõpuks tutvustab Neil ühte oma radikaalsemat mõtet. Vale on rääkida soomeugrilastest, õigem on rääkida eesti-ugrilastest, sest soomlased on eestlaste tütarrahvas. Kuna peale eestlaste jaoks rasket keskaega oli soomlasi arvuliselt rohkem, siis selle põhjal räägitakse soome-ugri keelest, aga õigem oleks rääkida eesti-ugri keeltest.
________________________________________________________________________
Toimetus palus kommentaari ajalooõpikute muutmise vajaduse kohta kahelt erineva põlvkonna ajalooõpetajalt. Robert Ossipov on töötanud ajalooõpetajana alates 2007. aastast ja Ardo Niinre on ajalugu õpetanud 33 aastat.
ROBERT OSSIPOV
Jüri Gümnaasiumi õppedirektor ja ajalooõpetaja
Jüri Gümnaasiumis õpetan ajalugu viiendat aastat ja vajadus uute ajalooõpikute järele on suur. Eelkõige leian, et ajalooõpikuid tuleks kaasajastada ja lisada uusi tõlgendusi ning vaatekohti. Näiteks Mart Laari 5. klassi ajalooõpiku järgi õppisin ka mina omal ajal ajalugu (aasta oli siis 1998). Peab tõdema, et ajaloolastelt on ilmunud rohkelt uusi käsitlusi meie ajaloost. Näiteks Mart Laari „101 Eesti ajaloo sündmust" või siis Seppo Zettenbergi „Eesti ajalugu", need on tänuväärsed teosed. Õpetajana kasutan neid materjale tihti ka kooliõpikute asemel, et tutvustada meie ajalugu. Kutsun kindlasti üles ajaloomagistrante koostama õpilastele uusi käsitlusi Eesti ajaloost ja tooma õpikutesse uusi vaatekohti meie ajaloolastelt.
ARDO NIINRE
Vaida Põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Mõtiskledes artiklis esitatud problemaatika üle, kerkisid sealt esile järgmised märksõnad: eestlased, orjarahvas, kihistumine alates kiviajast. Need sõnad on oma sisu poolest üksteisega kattuvad ja samas mõne kandi pealt ka teineteist välistavad.
Esmalt eestlased ja orjarahvas. Ma pole õpikutes kohanud, et eestlased olevat olnud muinasajal orjarahvas. Pigem on eestlastesse ajalooõpikutes suhtutud lugupidavalt ning olukorda selgitavalt. Küll aga on üldteada fakt, et pärast muistset vabadusvõitlust maa loomulik areng katkes ning eestlaste jaoks (rahvuse nimi pole siinkohal üldistatav, sest jäi maavabade staatus nagu arvatavasti mõnest eestlasest said mõisnikud), algas pärisorjus kõigi oma koormistega. Enam-vähem võib väita, et sellest ajast läks aadlikke ja talupoegade piir mööda rahvuslikku joont. Edasine areng on viinud meid pärisorjusest vabanemise suunas omariikluse tekkeni välja.
Eestlased ja kihistumine. Kahtlemata võib väita, et muinasajal olid mõned inimesed rikkamad ja mõned vaesemad. Mõned maeti kalmetesse ja mõned mitte. Mõnedel oli võimalus peita maa sisse aardeid ja teistel seda polnud. Aga kas see näitab kihistumist? Pigem rikkust. Minu meelest on ajalooõpikutes muinasaja kohta käivad väited kihistumisest nõrgalt põhjendatud. Näiteks väide VI klassi I osa vanaaja õpikust: „Igal talul olid arvatavasti omad põllud, mida ühiselt hariti. Peale pereliikmete elas talus arvatavasti ka sulaseid ja hiljem isegi orje." või siis pilt V klassi I osa ajalooõpikust, kus leheküljel 89 on kujutatud Eesti ülikut. Mõlemad esitatud näited on pigem oletuslikud, kui tõsikindlad.
Kokkuvõtteks on meie maa ajalugu osa üldajaloost. Kõik üleeuroopalised sihid ja suundumised leidsid meilgi mõningate erisustega kajastust. Mis puudutab eestlasi, siis muistse vabadusvõitluse järgne aeg külmutas meie rahvuskaaslaste aktiivsuse ja selle võtsid üle sakslased.
Kas ajalooõpikud tuleks ümber kirjutada? Kahtlemata tuleb ja peabki seda uute teadmiste valguses tegema, samas tuleb ajaloolist tausta arvestades eristada fakti ja interpretatsiooni.
