Aiatöö peab olema rõõm ja lõõgastus, mitte töö


Aiatöö peab olema rõõm ja lõõgastus, mitte töö
Pidades silmas Inglise ja Vahemere aedasid, on Eve kujundanud lopsaka aia, mida on võimalik näha täies hiilguses juulis.Foto: Eve Piibeleht

Keila vallas Kersalu külas eksperimenteerib erinevate
aiataimedega Eve Piibeleht. Viimase kümne aastaga on ta muutnud enda aia lopsakaks iluaiaks, mida ülastatakse kaugemaltki kui Eestist.

Aias on lõigatud püsikupealsed ja kärbitud põõsad – aprilli lõpus on aias veel vähe tegevust. Esimesed metsalilled on õitsema puhkenud, ja kui muru veel jõudu kogub, peab 1,5-hektarilisel maal hakkama tegema 10-tunniseid niitmisi.

“2006 mõtlesin, et aitab sellest muruniitmisest, paneks õige mõne lille mulda. Aiandusega on nii, et anna talle sõrm ja ta võtab mõlemad käed ning tõmbab takkajärgi,” räägib elurõõmus Eve Piibeleht, kelle maad valvavad kaks Tiibeti mastifit. Tänaseks on tema aias üle 1500 erineva taime. Kõige rohkem on roose, mida on üle 300 sordi.

“Aiatöö peab olema rõõm ja lõõgastus – kõike muud kui töö,” ütleb Eve, kes on enda 56 eluaasta jooksul rüganud palju tööd teha. Tööpingetest ja –stressist on ta vabanenud just läbi aianduse. Omal ajal oli Eve üks neist, kes alustas Humana ülesehitamisega. Kolm aastat tagasi pani ta aga tegevjuhi ameti maha, kuid on firmaga ikka seotud ning tegutseb Lääne-Harju koostöökogus. Kersalus toob ta läbi Aavikuemand UÜ maale eksootilisi taimesorte.

Pakril kivine maa

Evele meeldivad inglise ja Vahemere aiad. Seda silmas pidades on ta kujundanud enda lopsaka aia, mida on võimalik näha täies hiilguses juulis. Kuid aia rajamine Pakri poolsaarele pole olnud lihtne ülesanne, sest maa on kivine. Tuleb hoolikalt vaadata, kuhu labidas lüüa, sest tabada võib järjekordset rändrahnu. Aga tasa ja targu tehtud aeda külastab iga-aasta ca 1000 inimest nii Eestist kui välismaalt. “Inglismaal on väga levinud aiaturism, kus inimesed käivad aias lihtsalt ringi. Seda tehakse ka Eestis. Vaadatakse, kuidas keegi on midagi kujundanud,” ütleb Eve, kelle sõnul ei huvita inimesi alati see, mis on üks või teine taim, vaid just aia õhkkond.“ Aial on teraapiline omadus, mis ei jäta külmaks ühtki meelt,” arvab ta.

Seitse aastat tagasi lasi Eve Piibeleht skulptor Ott Oleskil teha endale naise puukuju, sest naised on Kersalu küla asuvat majapidamist kaua korraldanud. Foto: Marvel Riik

Selle aasta trend

“Nagu eelmisel aastalgi on ka selle suve hitt Jaapani kirsipuu. Kogu aeg oldi arvamusel, et see ei kasva Eestis ja ega see õige kasvagi. Aga on olemas Sahhalini kirsi hübriid, mis kasvab. Keilas on näiteks terve allee kirsipuid,” räägib Eve taimetrendist.

Suure katsetajana on tal igaks suveks midagi uut ja põnevat välja valitud. Sel aastal keskendutakse pojengidele ja kämmalvahtratele.

“Kämmalvaher on väga huvitavate kirjute lehtedega taim, mida Eestis peetakse külmaõrnaks. Soomlased aga ostavad neid aga suure isuga.” Veel paneb Eve suurt rõhku pojengidele, eriti uuematele sortidele ja itoh-hübriididele.

Inimestel tuleb aiatuhin

Küsides Evelt, kas Eesti aiakultuur on languses – lilledele–põõsastele eelistatakse rohkem murulappe –, vastab ta, et trend on samasugune mis alati. “Tuntud aednik Mati Laane ütles nii, üle maailma hakkavad inimesed aedu rajama siis, kui on üle 40. Siis on elu esmased vajadused (haridus–lapsed) rahuldatud. See on läbi ajaloo olnud niimoodi,” ütleb Eve.

Neid, kes noorena aiandusse sööstavad, on vähe. Noortel on muud huvid ja Eve sõnul peabki see nii olema. Vanemaks saades hakatakse aga otsima uusi väljundeid.“ Võssa kasvanud aias võetakse võsa maha ja mitu aastat nauditakse muru. Kuid kord tekib mõte, et paneks kasvama mingi põõsa ja nii see aed sõrme ning käed võtab,” selgitab Eve.