Ajalooline tõepõhi: miks on Velise väärt kandma vägilasriigi nime?
Eesti entsüklopeedia annab sõnale ,,vägilane“ järgmise seletuse: ,,Üleloomulikult suure jõuga tegelane rahvaeepikas“. Kuidas aga tekib rahvaeepikasse mingi tegelane, näiteks Suur-Tõll? Et selline tegelane välja mõelda, peaks mõtleja lesima võrkkiiges, kõht peab hästi täis olema ja elumured ei tohi rõhuda. Vaevalt et selliseid momente kunagi meie mõisapõllul rügavate esiisade elus väga palju ette tuli. Järelikult pidi mingil ajahetkel üks väga tugev inimene saarlaste keskel elama.
Kui me praegu saame lugeda, kuidas Tõnis Ervin mudasse kinni jäänud vankri eest hobused lahti rakendas ja ise asemele asus, siis tundub see uskumatu. Oli kuidas oli, aga saja aasta pärast jääb lugu ikka samaks, kuna ta on kirja pandud. Ei saa teist vankrit juurde tulla. Meie esiisad ei osanud kirjutada, lood ühe ,,töllu“ vägitegudest anti edasi suusõnaliselt. Aga mis on veel inimlikum, kui loo rääkija ka omalt poolt natukene juurde lisab. Nii saabki võib-olla algselt teistest tsipa suurema jõuga ,,töllust“ ühel hetkel Suur-Tõll, kelle vastu lõpuks kogu maailmas keegi ei saa.
Kui aga sellised inimesed on reaalselt meie hilises ajaloos elanud? Nagu näiteks Georg Lurich, kelle vastu ühel teatud ajaperioodil kogu maailmas mitte keegi ei saanud; Maria Loorberg, kes oli 20. sajandi alguse Tsaari-Venemaa kõige tugevam naine; juba eelpool mainitud Tõnis Ervin, kes Eestist küll välja ei läinud, aga Eestimaal sai talle vastu ainult Georg Lurich.
1905. aasta oktoobris kuulutati Velisel välja vabariik. Kui ma sirgusin, siis kuulsin päris tihti, kuidas Velise mehed napsuvõtmise juures ütlesid toosti: ,,Elagu Velise vabariik!“ Tol ajal ma teadsin, et elan Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Selliseid vabariike oli ühtekokku suures Nõukogude Liidus 15.Sellest suurest riigist kaugemale lasid poolakad rahvavabariigis, ühed sakslased demokraatlikus vabariigis, teised mädanevas imperialistlikus föderatiivses vabariigis.
Sõnas ,,vabariik“ polnud midagi erakordset. Alles aastakümneid hiljem hakkasin mõtlema, mida tähendas see sõna 1905. aastal meie esivanemate jaoks. Tol hetkel oli maailmas kaks vabariiki. Kuna Ameerika Ühendriigid olid meist väga kaugel ja riigi nimes ,,vabariiki“ polnud, siis tuleb välja, et meie esiisad võtsid eeskujuks suure Prantsuse revolutsiooni, sest tol hetkel oli maailmas teiseks vabariigiks Prantsusmaa Kolmas Vabariik.
,,Võrdsus, vendlus, vabadus“ vasardas inimeste peades, kelle soontes vemmeldas Velise veri. Kust võeti ikkagi julgus sellise teo sooritamiseks, sellele küsimusele sain vastuse 2013. aasta suvel. Enne kui koos abikaasa ja naabrimees Vello Vaarmaga läksin vaatama Pärnu teatri etendust ,,Seljatas sada meest“, võtsin nõuks läbi lugeda Andres Ehini kirjutatud samanimelise kiriromaani, mille järgi lavastus teoks sai. Tegin õigesti. Selles raamatus paneb Ehin Tõnis Ervini arvele vägiteo, mida ma enne polnud kuulnud mainitavat – ta olevat kandnud hobust seljas. Etenduses räägitakse Maria Loorbergist ja Anette Buschist (sündinud Naistevalla külas), kes oli 20. sajandi alguse Tsaari-Venemaa tugevaim naismaadleja.
Sõnatu roll selles etenduses on Georg Lurichil. Mariasse on armunud üks noormees, kellega Maria aga lihtsalt mängib. Ta lubab noormehele oma armastust sel juhul, kui too hobust seljas kannab. Kui siis noormees tuli, hobune seljas (minu jaoks oli see Tõnis Ervin), Maria seda ehmatusega ja Georg Lurich heakskiitvalt vaatas, tundsin oma sisemuses mingit erilist tunnet.
Kõigepealt oli tunne, et seal lava peal on ju Velise inimesed, teisele tundele, mis tekkis, ei osanud algul tähendust anda. Kui etendus lõppes, ütles naabrimees: ,,Võib-olla just sellepärast, et Veliselt sellised vägilased pärit on, julgesidki meie esivanemad vabariigi välja kuulutada.“ Siis taipasin selle teise tunde olemust: selle tunde ajel oleks ma peale vabariigi väljakuulutamise proovinud natuke raputada ka keisririigi alustalasid (mida mingis mõttes mõisate põletamise näol ka tehti).
1905. aasta sügisel olid Tõnis Ervini vägitükid muutunud legendideks ja mees ise legendaarseks; Georg Lurich oli oma kuulsuse tipul, igas Euroopa nurgas tunti teda ja kanti kätel; Velise oma tüdruk Maria Loorberg koos naabermõisa tüdruku Anette Buschiga olid alustamas oma naisvägilaste karjääri. Lisame siia juurde veel Haimre vallast pärit Mart Kalde, kes 1898 Venemaa maadlusmeistrivõistlustel oli 3.–4. Summa summarum kuulutatigi välja Velise vabariik.
Nüüd aga veel ühest müstilisest asjaolust. Kui me võtame näiteks Venemaa kolm suurt vägilast, siis need tunduvad olevat kokku korjatud üle kogu suure impeeriumi. Nende enda oma on võib-olla Dobrõnja Nikititš, kui ikka on. Aljoša Popovitš tüürib päritolult Valgevene kanti, Ilja(Illar) Murometsi (Murumetsa)puhul pole ju kahtlustki, et temas voolab ugri-mugri veri. Eestimaa oma aja kolme kõige tähtsama vägilase esivanemad on aga pärit palju väiksemalt maalapilt. Georg Lurichi vanaisa läks mõisa perekonnanime saama Kõhi talust. Maria Loorbergi vanaisa astus välja Kristohvri aiaväravast ja Tõnis Ervini vanaisa Annuse talu õuest. Kõhi ja Kristohvri vahel tol hetkel Uuetoa talu veel polnud, nii et oldi naabrid. Kristohvri ja Annuse vahel oli Noore-Kaarli, aga viimases elasid sama vahmiili inimesed, kes ka Kristohvril elutsesid. Nii et meie kolme vägilase vanaisad elasid sel hetkel kõik Velisel Nõlva külas ja olid faktiliselt naabrid! Kui see maa ei ole vägilaste maa, siis kuskohast niisugust maad veel tuleks otsida? Aga miks ikkagi vägilasriik? Riigil on oma atribuutika lipu, vapi ja hümni näol, on ministeeriumid ministrite ja kantsleritega, ning mis kõige tähtsam – tal on oma kodanikkond. Nendest asjadest aga juba edaspidi.
