Ühisus "Tartu Eksporttapamajad" asutati 1926,  nimetati 1932 ümber Lõuna-Eesti Eksporttapamajadeks  ja oli 1930. aastate teisel poolel Tartu suuremaid tööstusettevõtteid.

1936. aastal töödeldi tapamajas 28 000 siga ja 13 000 muud looma. Inglismaale eksporditi  15 000 peekoni lihakeha. 1936. aastal saadeti eksporti 18 000 elussiga, neist 12 000 Saksamaale, 5500 Venemaale ning veel Itaaliasse ja Šveitsi.  Ühisuse vorstivabrikus toodeti päevas kaks tonni keedu- ja suitsuvorsti, lisaks veel pasteeti ja sülti. Ühisuse konservitehases valminud vasikalihakonservid saadeti peamiselt Inglismaale ja konserveeritud singid Ameerika Ühendriikidesse. Veel müüdi lihatooteid ja konserve Saksamaale, Rootsi,  Itaaliasse, Belgiasse, Norrasse ja Taani. Suvel 1935 rajas ühisus Rebasel hõberebaste kasvatuse. Loomade toiduks kasutati tapamaja jääke. Esimesed rebasenahad läksid turule 1936. aasta jõulude ajal.

Kõik läks kenasti, rahul olid tööinimesed, peremehed ja kaubatarbijad nii Eestist kui välismaalt. Kevadel 1937 allutati Tartu suurim tapamaja Eesti Lihaekspordile ja enne üleandmist viidi ühisuses läbi revisjon. Nüüd aga selgus, et särava fassaadi taga ei ole mitte kõik korras. Kontrollimisel avastati hulgaliselt võltsimisi ja valeandmeid ning ees seisis kriminaalasi ja kohtuprotsess,

Ennetamaks suurt skandaali, lasi eksporttapamaja direktor Ernst Saar 21. aprillil 1937  endale kuuli pähe ning suri sama päeva õhtul Tartu Erakliinikus. Ühe peamise vastutajana valis ta probleemide lahedamiseks kõige äärmuslikuma tee. Saare enesetapu järel püüdsid mahhinaatorid lükata kogu süü tema kaela. Vabadusristi kavaler Ernst Saar oli 1925-1927 Tartu Maavalitsuse esimees, 1925-1937 Tartumaa Põllumeeste Esinduse esimees, 1925-1937 Kaitseliidu Tartumaa maleva pealiku abi ja 1930-1937 Noorte Kotkaste Tartumaa maleva vanem.  Alates detsembrist 1927 kuni aprillini 1937 oli ta Lõuna-Eesti Eksporttapamaja direktor.

Eksporttapamajades korda saadetud võltsimised olid Eestis mõnda aega peamiseks kõneaineks. Põllumajandusminister Nikolai Talts teatas 28. aprillil pressikonverentsil ajakirjanikele, et ühisusel oli kahekordne raamatupidamine ja algatatud on kriminaalasi.

Üks olulisemaid süüdistusi oli, et ettevõttele reservide korjamise sildi all oli mööda hiilitud riigimaksude tasumisest.

Vallandati raamatupidaja Paul Hallap, kes oli mõnda aega vahi all. Uurimine vältas poolteist aastat ja novembris 1938 algas Tartu Ringkonnakohtus protsess.

Kohtuasja kokkuvõte on koostatud ajalehtedes "Päevaleht" ja "Maa Hääl" kirjapandust; "Kolmapäeval algas Lõuna-Eesti Eksporttapamaja bilansivõltsijate ja kuritarvituste suurprotsess. Huvi protsessi vastu on väga suur ja saal on pealtvaatajaid täis. Süüpingis on üheksa kohtualust: ühisuse juhatuse liikmed Jüri Ottas ja Otto-Rudolf Pärlin, pearaamatupidaja Paul Hallap, sigade kokkuostja Juhan Pärn, tapamajade abijuhataja Hugo Lett, kassapidaja Andrus Otti,  ühisuse naisametnikud Lonni Peterson, Koidula Muhel ja Salme Rattasepp. Kohtualuseid süüdistatakse võltsimises ja raha omastamises.

Juurdlusel ilmnes, et Tartus, Teguri tänav 48 tegutseva ühisuse 1933, 1934 ja 1935. aasta bilanssi on paigutatud tõele mittevastavaid andmeid. 1933. aastal oli ülejääk näidatud 92 725 krooni võrra vähemana, 1934 oli võlausaldajate arve näidatud 167 666 krooni võrra suuremana ja ülejääk 280 000 krooni võrra vähemana, 1935 bilansi aktivas olid võlausaldajate arved näidatud 248 948 krooni võrra suuremana.

Pearaamatupidaja Hallop tunnistas: ühisuse juhatuse koosolekul leiti, et tema poolt esitatud tegelikku 1934. aasta bilanssi ei ole võimalik kinnitada liiga suure ülejäägi, 280 000 krooni, tõttu. See võib tekitada põllumeeste hulgas nurinat, kes leiaksid, et neile on loomade eest makstud liialt madalat tasu, tasumisele tulev riigimaks oleks ülejäägi pealt liiga suur ja kogunenud ülejääkidega saaks tulevikus katta tekkida võivaid puudu-jääke. Juhatuse soovil tuli raamatupidamisel koostada uus bilanss, kus ülejääk oli näidatud 48 000 krooni, seega 232 000 krooni tegelikust väiksemana. Selleks tuli näidata peekonilt saadavad summad väiksematena, jätta arvestamata riiklik juurdemaks peekonilt, jätta näitamata Põllumajanduse pangalt saada olev kursivahe jne.

Jüri Ottas seletas oma tunnistuses: "Mina olin Lõuna-Eesti Eksporttapamaja juhatuse esimeheks asutamisest peale kuni ülevõtmiseni Eesti Lihaekspordi poolt. Seda aga rohkem paberil. Tegelikuks ettevõtte juhiks oli kogu aeg Saar. Tema vastu oli teistel juhatuse liikmetel piiramatu usaldus ja mina kirjutasin alla kõikidele Saare poolt esitatud paberitele ilma, et ta nende sisu oleks kontrollinud. Valebilansist ei tea midagi."

Prokurör väitis selle peale, et Ottas ja Pärlin olid teadlikud vale bilansist ja juhatuse liikmetena nad pidid osa võtma nende kinnitamisest. Mõlemad kaebe-alused on asunud seltskondlikult silmapaistaval positsioonil, on osa võtnud seadusandlusest ja teavad, et seadusest tuleb lugu pidada. Kaebealused kasutasid kurjasti neile antud usaldust.

"Protsessil on kõik kuri püütud ajada direktor E. Saare kaela ja see on tavaline, et protsessides, kus üks kaebealune on surnud, esineb see nähe, et elavatel pole mingit süüd."

Ühisuse kuludokumentide hulka pandi arveid, millel ei olnud midagi ühist tapamaja otsese tegevusega - söögi- ja joogiarved, toetused poliitilistele organisatsioonidele, toetused noorsoo-organisatsioonidele, annetused jne.

Kassast oli valearvete põhjal võetud välja sularaha. Kõrvaldatud raha kasutati joominguteks ja prassimiseks, arved kanti sigade ostukulude alla. Joominguid olnud tavaliselt 4-5 korda kuus. Veel näidati 4300 krooni, mis kulus uue auto ostmiseks, sigade kulude arvele.

Üks lisaraha tekitamise viise oli määrata ostetud sead halvemasse sorti, kui nad tegelikult olid. Mõnikord määrati I sordi sead järgmisel päeval isegi III sordi alla.

Kokku puudusid raamatupidamises dokumendid 90 000 krooni kulutamise kohta.

Mitmed süüdistused jäid aga kohtus tõestamata.

Kohtuotsus kuulutati välja 26. novembril 1938 - Jüri Ottas ja Otto-Rudolf  Pärlin mõisteti kaheks aastaks vangimajja ühes kõigi õiguste kaotamisega, Paul Hallapile mõisteti üks aastat vangistust ühes kõigi õiguste kaotamisega, neli kohtualust mõisteti neljast kuust kuni kahe nädalani vangi tingimisi ning Hugo Lett ja Andrus Otti mõisteti õigeks. 10 000 krooni suurune tsiviilnõue rahuldati 133 krooni suuruses.

Tahaks arvata, et üsna leebe kohtuotsuse taga ei olnud midagi muud, kui see, et tapamajade 1933-1935. aasta bilansis varjatud reservsummad olid enamuses reaalselt alles ning raha oma ja kamraadide taskusse tollel korral oluliselt ei kanditud.

On tähelepanuväärne, et Eesti riigil ei olnud mahhinaatorite vastu üldse mingeid pretensioone - "Bilansivõltsimise tagajärjel riigimaksudes tekkinud puudujääk on maha kustutatud ja riigil ei ole Lõuna-Eesti Eksporttapamajade vastu mingeid rahalisi nõudmisi."

Kohtuotsus ei olnud lõplik. Veebruaris 1939 esitasid Ottas ja Pärlin kohtukojale taotluse nende süüasi uuesti läbi vaadata. Kohtukoda saatis materjalid ringkonnakohtule tagasi ja asi anti uuesti uurijate kätte. Uurimine venis ja peagi oli käes 1940. aasta suvi. Eestis vahetus riigivõim ja kohtuasi jäi pooleli.

Tartu ringkonnakohus lõpetas eksporttapamajade kohtuprotsessi Saksa okupatsiooni ajal, 6. aprillil 1943. Georg Ottas oli selleks ajaks juba manalamees, ta saadeti punavõimude poolt  Siberisse ja suri 13. aprillil 1942 Kirovi oblastis vangilaagris. Otto-Rudolf Pärlin pidi aga 1944. aastal Siberi teekonna ette võtma. Eksporttapamajade kohtuasjaga ei olnud Siberisse küüditamisel loomulikult midagi ühist.