Ajateenija mure: Kes maksab arved? Kas töökoht säilib?

„Mul pole kokkuvõttes kaitseväe ja ajateenistuse kohta midagi halba öelda. Ma võin isegi kinnitada, et mulle meeldib siin. Aga pärast demobiliseerumist olen mina ja ka paljud mu kaasteenijad lõhkise küna ees. Ma üldse ei imesta, kui mõni mees jooma hakkab, teine SMSlaenu võrku kukub ja kolmas välismaale läheb, sest Eesti riik ei paku 11kuulise teenistuse eest mitte ühtki soodustust, küll on aga kokku kirjutanud seadused, mis võimaldavad mind nöökida.“

Nii rääkis Kuulutajale oma murest üks peagi demobiliseeruv ajateenija.

Lühidalt lugu selline. Mees värvati 22aastasena ajateenijaks mullu suvel. Kuna teda pärast gümnaasiumi lõpetamist ja ka pärast pooleli jäänud kõrgkooli („Oma viga, ise olin laisk!“) aega teenima ei kutsutud, jõudis ta selleks ajaks oma elu n-ö ree peale saada: elukaaslane, töökoht, üürikorter, mõned väiksemad liisingud jne.

„Kogu ajateenistuses olemise vaba aeg kulub nuputamisele, kuidas tsiviileluliste rahaliste kohustustega toime tulla,“ rääkis ajateenija. „Sõduripalgast piisab vaid hädapäraseks: iroonilisel kombel ei saa ma isegi rohkete linnaloaga nädalavahetuste üle täielikult rõõmustada, sest sel ajal pole ju sõdur riigi toidul, vaid peab ise vaatama, kuidas ja mille eest söönuks saab. Elukaaslane üksi pidi majapidamise rahastamisega toime tulema, vanemad ka natukene aitasid. Kui aus olla, siis käisin ma puhkuse ja linnalubade ajal isegi mustalt tööl, et veidikenegi lisa teenida. Ma ei pea sellist olukorda küll normaalseks, et 22aastane mees elab aasta aega naise rahakoti peal, aga olime sellega arvestanud, sest lõppude lõpuks on ajateenistus minu aukohustus riigi ees ja ma olin valmis seda hea meelega täitma.“

Loe pikemalt Kuulutajast.