Äksi ja Voore - meie uued tuttavad
Kohe alguses pidime esitama oma kooli tutvustava slaidiprogrammi. See sai tänu meie arvutiõpetajale Kaie Mikkole tõeliselt hea. Ja siis algaski kaameraproov.
Võistlus oli tegelikult üsna närvesööv ja nii eksisime mõnes lihtsas küsimuses. Seista laua taga prožektorid näkku paistmas ei olnud väga mugav.
Aega vastuse leidmiseks oli üks minut, pinge oli suur. Esimese poolfinaali võitja Tabivere kooli seljatasime ülekaalukalt.
Finaalis seisime kaamerate ees koos Imaverega. Oli pingeline seis, kuna jäime alguses kohe maha. Me ei lasknud siiski oma võitlusvaimul langeda ja rühkisime edasi. Küsimusele, mitu korda esineb hümnis sõna „isamaa", tundsime, et siin ei saa eksida. Laulsime kõik mõttes hümni läbi ja vastasime: „5 korda". Imavere vastas: „6". Punkt tuli meile.
Teadsime oma vastase meelepahaks ka poisi nime, kes oma naeru müüs - see oli Timm Thaler. Samas jälle ei teadnud, mida tähendab otsetõlkes sõna „karate".
Küsimusi oli paljudest valdkondadest. Oli arvutamist, meisterdamistki, filmikatkendite vaatamist, isikute tundmist fotodelt, loodusnähtuste tundmist.
Ülesehituselt meenutas viktoriin „Kuldvillakut". Sai ise valdkonna valida ja punktisumma, millele panustad. Vastasid õigesti, said punktid, vastasid valesti, läksid punktid kaotsi.
Lõpuks juhtisime ja võit oli käega katsuda. Siis aga eksisime ühe ülesande lahendamisel ja ei teadnud mammutite nimesid. Saime palju uut teada, näiteks et sõna „karate" tähendab „tühi käsi".
Meie käed tühjaks ei jäänud, saime II koha, tänukirja, igaüks ühe pastaka, tassi ja prii perepääsme Äksi jääajakeskusesse.
Tekkis soov ka järgmisel aastal osaleda, sest nüüd juba teame, mis ees ootab. Mammutite nimed on nüüd küll meeles.
Telemängust osavõtjad Kätriin Kruusaauk, Martin Järv, Kristo Rohumäe
