Alatskivilt pärit August Mahlal algas sajas aastaring
20. veebruaril pidas 99. sünnipäeva kauaaegne alatskivilane August Mahla, kes veedab praegu vanaduspäevi tütre pool Tallinnas Nõmmel. Tervise üle ülikõrges eas sünnipäevalaps eriti kurta ei saa, ainult kuulmine on aastatega kehvaks jäänud. Muidu on aga August tragi - vaatab televiisorit, mängib mõnikord naabrimehega malet ja pajatab lugusid oma kaugest noorusajast. Meenutada on 1914. aastal Alatskivi mõisatööliste peres sündinud Augustil mõistagi palju. Ehkki kodukohast on juba pikka aega eemal elatud, on Alatskivi endiselt südames ja mõtetes.
Augusti lapsepõlv möödus Alatskivi mõisas, kus nende pere elas toona mõisa lautade juures asunud kivist töölistemajas. Esimesed mälestused on Augustil juba päris varasest noorusest: „4-aastane, siis juba paterdasin sääl mõisa vahel, seda ma mäletan. Vend oli mul 7-aastane, see siis kantseldas mind."
Augusti isa Karl oli mõisa moonamees ja ema Amalie leivaküpsetaja, keda kohalik rahvas teadiski Leiva-Maali nime all. Leivategu käis tollal lossi keldris päevad läbi, sest Leiva-Maalil tuli küpsetada nii mõisapere, teenijarahva kui ka vallavaeste jaoks. Nii olla kord parun küsinud: „Mis sääl keldris tehakse, põrand on peris kuum? Panevad mu lossi põlema!"
Kui tuli iseseisvus ja mõis riigistati, jäid Mahlad edasi riigimõisa töölisteks ja said korteri Veskikülla. Nii hakkas ka August juba poisipõlves mõisatööl käima. Meenub, kuidas tuli kahe hobusega sõnnikut laudast põllule vedada ja rehepeksu ajal hangupoiss olla.
Lapsepõlveaja tõeliseks kireks oli aga kalapüük: „Peaasjalikult, kui olin noor, siis kalamees. Kui väikselt, siis õngemees ja pärast, siis kui olin juba nii üle kümne, siis västraga. Kudu aeg, siis olin ikka nii aastaid kolm-neliteist, siis hommiku vara olin juba järve ääres. Siis kui kudu tuli, vaadassin, kas saan kätte või ei saa. Nii et nooruse aeg läks Alatskivil kalapüügi all." Küsin, kas tollal oli järves ka palju kala. "Palju kala!
Alatskivi järv oli nii kui kalakumm," saan kohe vastuseks. See Alatskivi, mida August lapsena mäletab, nägi tänasega võrreldes muidugi hoopis teistsugune välja. Keskuses asusid siis veel ainult mõisahooned, ümberringi aga lagedad põllud. Mõis jagunes mitmeks osaks, millel olid oma nimetused. August meenutab: "Veskikülas oli kolm maja. Keskmõisas olid siis härramajad, puusepp, sepp ja aidamees, kontor. Ja ülemine mõisa, sääl olid siis töömehed. Neid maju ei ole enam olemaski." Ka maareform oli veel alles kavandamisel - tänaste Kõdesi, Alasoo ja Päiksi külade asemel laiusid siis veel mõisapõllud. Koolis käis August Alatskivi lossis, kuhu ümberkaudsed külakoolid olid just äsja kokku koondatud. "Meil oli lossis kuus klassi ja seitse õpetajat. Nüüd viimasel ajal on kakskümmend õpetajat. Aga sääl ei olnud, iga klassi pääl oli ainult õpetaja. Meil oli üks Alapert, see nahutas. Ega koerust ei tehtud suurest midagi," meenutab August kooliaega.
Hiljem kolis lossi piirivalve ja teisel korrusel peeti kasiinot. Seal käidi ka tantsimas.
Üldiselt elas aga mõisarahvas rohkem omaette ja ümberkaudsete taluperedega tehti, nagu August ütleb, väikest vahet: "Jah, sina olid ikka talupoiss, mis sa, moonamees, olid!" Omaealiste naabripoiste seas oli aga August kindel liider: " Kasvasin nii kuni üheksateist, siis mina olin seal Alatskivil peremees. Valla poisid tulid kõik minu juurde Veskikülla. Visati kuuli, hüpati, oda visati, mina nigu valitseja!" Laupäeviti peeti Veskikülas Mahlade peres pidusid: "Need olid moonameeste peod. Mu isa oli pillimees, tõmbas karmoskat ja siis kui iga laupäev ei olnud, siis üle laupäeva tulid kokku Veskiküla naised ja tüdrukud ja löödi tants lahti. Laupäeva hommikul. Meil oli lõbus rahvas seal."
Nii läks elu kuni ajateenistusse asumiseni Tartu ratsarügemendi kuulipilduja ešeloni. Et mõisatöölise pojana oli hobustega küllalt tegemist olnud, siis sobis see teenistus hästi. Nõnda juhtuski, et kui aasta sai täis, tehti Augustile ettepanek jätkata rügemendis üleajateenijana. „Ma ütlesin, et noh, võib kah! Ega sääl teenistusel viga ei olnud. Tööd oli. Hommiku kell 7 läksime üles kasarmu, säält õppusele, kell 12 olid vaba. Sideallohvitser võttis mehed ja viis lõunale ja hobust puhastama. Seal oli siis nii, et õhta poole oli söömine, siis oli kaks tundi magamist ja siis hobust puhastama. Aga meil oli mahv. Raskekuulipilduja oli vaja hooldada ja kaarik, nelja hobuse kaarik." Nii kestis teenistus veel neli aastat kuni Eesti kaitseväe likvideerimiseni 1940. aasta suvel.
Siis tuli Augustil koos abikaasa Lilliga, kellega oli pulmad peetud 1938. aastal, asuda tagasi kodukülla Alatskivile, kus ta sai korteri lossi ja töökoha kooperatiivi laohoidjana.
See elu ei kestnud aga kuigi kaua, sest kui juuli lõpus 1941 kuulutati välja nõukogude mobilisatsioon, siis tuli minna sõtta. „Öösi sõideti ette ja püssimees: „Istu pääle!" Viidi Mustvee, sääl päev otsa peesitasime ja õhta tuli rong, panti pääle ja Tallinna poole," meenutab August. Nii tuli läbi teha kogu sõda, alul Venemaal tööpataljonis, hiljem juba tagasi Eesti pinnal.
Pärast sõja lõppu Alatskivile tagasi jõudnud, ehitas August omale Päiksi külla maja, töötas kolhoosis Koit traktoristi ja kombainerina ning neli aastat ka kolhoosi esimehena, seejärel aga kuni pensionile jäämiseni Alatskivi sovhoosis traktoristina. „Nii on see elu lähnud," võtab August jutu kokku ja ütleb ammu kadunud aegu ja sõpru-tuttavaid meenutades: „Kõik on unenägu!"
Isa ja ema pajatusi mõisaajast
Isa mul kõneles. Ta läks hommiku kalale, sinna Valgesilla pääle. No seda silda, ta enam nisukene ei ole, nagu ta oli, ta oli kaarsild. Valgesild. Sääl oli siis vanasti paruni supelmaja. Minagi olen näinud seda, supelmaja oli seal. Kell kolm parun lükkab selle supelmaja ukse lahti, tema teretab muidugi ja parun küsib, et: "No poiss, kas kala votab?" "Ei võta, parunihärra. Lollid, kes võtavad..."
Teine juhtum oli. Mul isa vend oli üks Juhan. Jah no siis ta oli poosike, nii aastat viisteist. Turbasilla juures oli paruni lootsik. Tema lootsikusse ja silla juurde. Parun ja urjaadnik ja poiss tulevad ja parun hõikab: "Hei, poiss, tule randa!" Juhanil midagi, kerib õnge kokku ja tuleb randa, ise lükkab jalaga lootsiku minema. Parun ütleb: "Sa tõbras! Las noor parun lööb sind!" Aga kui see Juhan oli virutanud sellele noore parunile, see käinud mitu korda uperpalli. Ja ise jooksuga Linnamäele. Aga mu isa ütleb, et õnn, et vana parunil püstolit ei olnud, oleks tõmmand maha! Parun aanud siis kõik kokku, et poiss Linnamäel. Küsind urjaadniku käest, et kas sa tundsid seda poissi. See tundis küll. Ütleb, et: "Ei, ei tunne. Valla poiss." Juhan läks kodu!
Lossi õuel ei tohtinud teenijarahvas kõndida. Aga meil oli üks Beek, too oli mõisa korstnapühkija. Muidugi pühkis korstnad ära, hommiku vara juba oli korstnad pühitud. Tuleb ja ta oli väga alandlik, maani kummardab ja parun, et: "Mis sa Beek tahad?" Palkoni pääl küsib. "Vot, parunihärra, ma pühksin nüüd teil korstnad ära ja palun jootraha." Parun visand viis rubla. Siis tänanud ja hakanud tulema. Tüki aja pärast Beek tagasi. Vahib maas. Parun muidugi istub, joob kohvi sääl, küsib: "Beek, mida sa otsid?"
"Vot parunihärra andis viis rubla, aga taskupõhi oli katki ja kadunud!"
"Ära otsi, parun annab uue!" Ja visand veel viis rubla.
