Algul töö, siis lõbu
Nüüd, aasta hiljem, vaatasid naised kurvalt oma riideid ja tahtsid ka ilusamad välja näha. Kuna uute rõivaste tegemine on väga kulukas ja seda lausa 8 naisele, siis võtsime oma osavad käed välja ja tegime vanad rahvariided ise korda.
Algatuseks võtsime plaani, et alustame pärgadega. Kutsusime endale appi tantsurühma "Leigarid" rahvarõivahalduri Kristi Haarde. Kuna ta oli ennegi rahvarõivaid korrastanud ja ka pärgasid teinud, saime temalt väga häid näpunäiteid ja õpetussõnu pärja tegemiseks. Esialgu tundus paljudele, et ei oska seda teha või ehk keegi teine teeb ära. Kuid kui kõik ühe laua taga asjaga algust tegime, läks töö lõbusalt. Muidugi nii mõnigi kord tungis nõel kanga asemel hoopis sõrme, aga see meid ei heidutanud. Pärjad tulid kaunid ja neid võis Kiili Segarühma naistel peas näha juba Paekna tantsu- ja laulupeol 28. mail.
Uued seelikud
Peale pidu võib nagu ikka hinge tõmmata. Aga segarühma naised hakkasid mõtlema välja uut plaani. Otsustasime, et nüüd peavad korda saama seelikud. Ilus on ju vaadata, kui kõigil naistel ilusad pikad seelikud.
Kuna meid oli 16. juuliks Misso rahvapeole esinema kutsutud, siis võtsime kuu aega seelikute korrastamiseks. Jällegi saime suurt abi Kristi Haardelt. Seelikud said alläärde tumesinised toodid, mille ülaossa läks kuldne kardpael ja alläärde vanaroosa punutud pael. Samuti tuli seelikud uuesti kokku voltida ja värvel uue taskuga peale panna. Tööd oli rohkesti. Mõni hetk tundus, et see seelik ei saagi valmis. Nii palju oli vaja teha ja oskustestki jäi puudu. Siiski valmisid seelikud peo ajaks.
Peale naiste riiete sai Kiili segarühm endale veel midagi väga erilist.
Nimi ja pidu
Misso rahvapidu toimus juba 82. korda. Pidu alustab alati rongkäik. Aga et rongkäigus osaleda, on sul vaja nime. Meie rühmal aga nimi puudus. Muidugi on käinud kärarikkaid arutlusi nime üle, neid oli valikus isegi kaks lehekülge. Aga nagu ikka, siis valituks ei osutunud ükski. Nii võttis meie vahva tantsuõpetaja Triin Aas vastu otsuse. Ta mõtles välja nime, mis sobis meile nagu valatud. Peaproovis enne pidu tõi ta trenni n-ö lipu, mis ta oli valmistanud meie nimega. Kui ta seda näitas ja me esmakordselt oma rühma nime tumepunasel kangal kollases kirjas nägime, olid tunded ülevad. Olime lihtsalt sõnatud või õigem oleks vist öelda, et emotsioonid olid laes. Nimeks oli Kiili Keerulised. See oli õige nimi meie rühmale, oleme kõik ju keerulised nii mõtetes kui tantsides.
Nüüd, nagu õige rühm kunagi, läksime Misso rahvapeole, nimega "Kiili Keerulised" ja seljas kaunid rahvarõivad. Päris mõnus on mõelda, et saime rühmale nime tänu sellele üritusele.
Koht tantsimiseks oli väga kaunis Pullijärve ääres olev puudealune. Seal oli laululava ja tantsida saime puidust põrandal. Päris uhke värk, mõeldes, et tegemist on väikese kohaga. Peol oli esinejaid Võru folkloori festivalilt, Lätist ja muidugi kohalikud esinejad. Esinemine läks hästi ja tore oli teisi tegijaid vaadata ning kuulata. Samuti oli esinejatele korraldatud toitlustamine. Peale rahvapidu sai järve kaldal kaunid pildid tehtud. Veidi ootamist ning pidu võis jätkuda vabas vormis ja muusikat nautides.
