Alli Lunter: Peatage koolireform!
Pärast 2009.a kohalikke valimisi hakati Viljandis 2010. aasta veebruaris omavalitsuse algatusel kiirendatud tempoga ellu viima koolide reorganiseerimist. Hoogu ja tuge andsid sellele tolleaegne haridusminister Tõnis Lukas ja tema asekantsler Kalle Küttis, kelle käepikenduseks on olnud Viljandi linna volikogu esimees Tarmo Loodus. Koolide reorganiseerimise idee kohapeal kuulub Kalle Küttisele, kes aastal 2003 koostas sel teemal magistritöö. Töö aluseks olev teaduslik-pedagoogiline allikmaterjal on siiski kasin ja töö põhineb valdavalt autori visioonidel. Töö on huvilistele kättesaadav TÜ raamatukogus.
Kõige hämmastavam on, et pedagooge otsustamise juurde ei ole lastud. Häirib ka tormakus. Eelnõu tutvustamise ja selle vastuvõtmiseni volikogus jäeti ainult kümme päeva. Eelnõu kokkupanijaist ei olnud kellelgi üldhariduskoolis töötamise kogemust. Õpetajad tegid volikogule ettepaneku korraldada rahva arvamuse teadasaamiseks küsitlus. Volikogu enamik asus seisukohale, et sõnastuslikult on raske formuleerida selget küsimust, mis ei annaks kallutatud vastuseid. Jaak Allik tuletas võimuliidule meelde, et koalitsioonilepingu esimeses punktis on võimulolijad lubanud tähtsates küsimustes selgitada välja rahva arvamuse. Jaak Alliku ettepanek oli ka tellida sotsioloogiline uuring kutseliselt firmalt. Sinnapaika see kõik jäi. Et paikkonna elanikega enam ei arvestata, juhtub siis, kui võim on koondunud võimuliidu kätte ja volikogus otsustavad parteisõdurid. Küsimusele, kas on plaanis korraldada ümarlaudu, kus saaks võrdsel positsioonil arutada probleemi, saime eitava vastuse. Niipalju siis demokraatiast Viljandi linnas. Üldse võeti päevakorrast maha aruteluteema, milline koolivõrk oleks Viljandile parim, toimus ainult nn ühendgümnaasiumi promomine. Nüüd on tolleaegne linnapea Kalle Jents riigikogus, aga probleemid jäid Viljandisse.
Uus õppekava ja suure õpilasarvuga gümnaasium võimaldavat paremaid ainete valikuid ja rohkem erinevaid õppesuundi. Tegelikult loodetakse ümberkorralduse käigus suunata osa õpilasi kutsekooli, sest gümnaasium olevat vaid kõrgkooli astujatele. Nii lihtne see pole, osa noori jääb lihtsalt pidetult ootama, pole ametit, pole haridust - üks praegune töötuse ilming. Hetkel on Viljandi kolme gümnaasiumi tänaseski õppetöö korralduses uues õppekavas nõutud tingimused olemas.
Uues koolis alustatakse kõike nullist, ja võtab kümmekond aastat, enne kui koolil tekib oma nägu. Traditsioonid, mis on kasvatuslikult väga tähtsad, kujunevad veelgi pikema aja jooksul. Viljandi Maagümnaasium oli omal ajal esimene poiste gümnaasium maakonnas, kus 1917.a alustati õppetööd eesti keeles, sellel koolil on auväärne meeste vilistlaskond. Sama tuntud on ka Jakobsoni Gümnaasium tüdrukute gümnaasiumina (1916). Nende koolide rahvusliku iseteadvuse pinnal sündinud traditsioonid haihtuvad nüüd paratamatult.
Praeguse uuenduste plaani järgi peaks aastal 2013 alustama tööd uus Viljandi Gümnaasium praeguse Valuoja koolihoones. Aga et 2012 kevadel pole veel ümberehitused alanud, alustab uus kool 2012 sügisel tööd endise Vene Gümnaasiumi ruumides, teadagi, ilma õppekeskkonnata, osa tunde antakse ka tulevase Paalalinna põhikooli ruumides, lõpuklassid jäävad endiste koolide juurde. Seega hakkab uus kool tööle neljas hoones, kehalise kasvatuse tunnid jäävad spordihoonesse. Alles said kaks gümnaasiumi korralikult remonditud, milleks üldse on uut maja vaja, ei mõista keegi. Kõiki rahalisi tehinguid, majade ostmisi-müümisi ja ehitushangete tagamaid ei suuda tavainimene ka mõista.
Arukaid seisukohti on selle koolisaaga käigus esitanud Jaak Allik (8.02.10, Sakala): „On lausa nalja koht Viljandi volikogu esimehe Tarmo Looduse avastus, et linnal pole rahvaküsitluse korda ning koolivõrgu reformi teemal ei olegi inimestelt midagi küsida. Oma plaani põhjendamine demograafilise situatsiooniga on absurdne. Kas kavandatavat raskete tagajärgedega õnnetust on veel võimalik ära hoida? Et asi on algusest peale püstitatud parteipoliitilise, mitte haridusliku sammuna, siis on see võimalik üksnes juhul, kui linnavolikogu liikmete seas leidub inimesi, kellel isiklik au, mõistus ja südametunnistus kaaluvad üles parteipileti. "
Nüüd on valusamad vitsad lööma hakanud. Uue kooli õpetajad on konkursi läbi ära valitud, ebameeldivusi on küllaga seoses koondamiste ja koondamisrahadega. Õpetajakandidaatidega viisid vestlusi läbi direktor ja õppealajuhataja, kel endil puudub senine koolijuhtimise kogemus, ülejäänud komisjoni liikmetel puudub üldhariduskoolis töötamise kogemus. Küsimusi jääb teisigi, kuidas ei läbinud konkurssi alles hiljutine aasta õpetaja ja õpetaja-metoodik, miks tulevase kooli juhtkonna väljavalitud personal osutus valdavalt direktori endisteks kolleegideks jne. Ja nii langetavad oma lipu 2012 suvel kolm senist Viljandi gümnaasiumi, koolid, kes kuuluvad kõrgkooli tasuta õppekohtadele saamise järgi riigi esimese neljandiku hulka.
Riigikogu kultuurikomisjoni liige Mailis Reps (2.03.12, ÕpL) on avaldanud arvamust: „Gümnaasiumireformiga tekitame palju segadust, puudub terviklahendus, soov suunata seeläbi noored kutseharidusse on lühinägelik. Ma pole näinud teaduslikku põhjendust, et kolm või viis paralleeli tagavad parema gümnaasiumihariduse kui üks või kaks. Vajame süsteemseid haridusuuringuid."
Kahjuks on omavalitsustesse poliitiliste olude lainel sattunud rohkesti poolharitud isikuid, kes võtavad endale otsustamisõiguse ilma vastutustundeta. Samal ajal on ühiskonnas kujunenud mingi väline häirimatuse mentaliteet, et ega me ei suuda nagunii midagi muuta, lepime olukorraga - see on väga ohtlik tendents. Kõige ohtlikum on järelekiitmine. Probleemile sügavuti vaadates tuleb tunnistada, et igat masti juhtide ja poliitikute puhul ei tähtsustata enam nende kompetentsust, vaid ainult võimulolekut. Ametnikud on võtnud võimu ja arvavad, et nemad ei pea rahvast teenima. Igasugustesse otsustuskogudesse (volikogud, komisjonid) on sokutatud asjatundmatuid isikuid, kellel ei ole mitte mingisugust ettevalmistust nendes eluvaldkondades, mille üle nad otsustavad. Õpetajal pole kellegagi dialoogi pidada.
