Hobuste „kollektsioon” tõugude ja värvide järgi

Perenaise hooleks on loomad. Algusest peale on Allika talus olnud hobused. Pealinnas üles kasvanud Gaili käis omal ajal Niitväljal ratsutamas, sellest ka huvi hobuste vastu. Õigupoolest tõi siia esimese suksu hoiule tema ema. Must poni Erlika oli tiine ja peagi sündis varss Eeben. 2004 võeti perre esimene suur hobune, kellega anti pealekauba kaasa kahekuune varss.

Huvitav oli kuulda, et algul „kollektsioneeris“ perenaine hobuseid tõugude ja värvi järgi, jälgides, et kõik tõud sobiksid Eesti karmi kliimasse. Tal oli tori- ja eesti hobune, orlovi traavel, ameerika traavel, shetlandi poni, mini apaloosa ning värvidest must, valge, hall (tähniline ja täpiline), võik, raudjas, mustavalgekirju, valge-pruuni täpiline, vaid kollane ja kõrb hobune jäid täiskomplektist puudu. Põnev oli lastele näidiste peal neid värvusi õpetada. Oskamaks hobustega õigesti ümber käia, tegi Gaili kümmekond aastat tagasi Türi Tehnika- ja Maamajanduskoolis läbi hobusekasvatuse kursuse ja sai põllumajandustootja III kutsetunnistuse.

Praegu on neil neli hobust ja viis poni, kõik omad. Vaid üksikuid võõraid hobuseid on hoiule võetud. Viimati olid pool aastat hooldada Soonistest toodud, hoolitsuseta jäänud kaks araabia hobust ja kaks shetlandi poni. Kui uus tall päris valmis saab, on ruumi ka kahele võõrale loomale.

Turismitaluks perenaine nende majapidamist ei pea, aga ta kuulub ühendusse Raplamaa Turism ja on alati valmis huvilisi rõõmustama. Otseselt oma teenuseid ei reklaamita, aga huviliste jaoks leitakse ikka sobiv aeg. Siin saab oma lõbuks ratsutada, ratsamatkal käia, loomadega suhelda, telkida, pidada piknikku, talvel teha reesõitu ja kelgutada. Spordihuviga inimesed suunab perenaine Juurimaa talli.

Loomad teevad laste südamed lahti

Lastel on talus juba erinevate loomade pärast huvitav. Sõbralik väike koer ja kassid tulevad tere ütlema. Näiteks praegu on tallis kaks pisikest poni ja 17. aprillil sündinud varsake. Õues siblivad eri tõugu kanad, kes usinalt ka tibusid välja hauvad. Mullusügisesest pisikiskja rünnakust pääses eluga vaid paar jänest, aga enne seda istusid lapsed tundide kaupa jänkupoegade juures ja mängisid nendega, ehitades erinevaid ronimisradu ja peidukohti väikestele mänguhuvilistele loomakestele. Plaan on soetada uusemajänes ja suve keskpaigaks ka pesakond poegi lastele vaatamiseks ja katsumiseks.

Mõni lasteaiarühm on nende õues pidanud lõpupidusid. Selleks annab hea võimaluse mänguväljak ja ruumikas õu, kus saab teha ponisõitu, vaadata ning katsuda väikeloomi.

Aga kord mõtles Gaili tallu tulnud lasteaialastele välja loo printsessi päästmisest. Lapsed liikusid mööda muinasjuturada, täitsid erinevaid ülesandeid, vaatasid ja söötsid loomi.

Igal lumerohkel talvel on tehtud huvilistele regedega vastlasõitu. Möödunud talvel käidi Märjamaa gümnaasiumi juures sõidutamas kõiki Pillerpalli lasteaialapsi, kohapeale tulid Varbola kooli ja lasteaia lapsed. On tehtud vastlapäevaüritus Saagu Valgus fondi lastele ja sõidutatud Märjamaa gümnaasiumi algklasside õpilasi.

Üks põlvkond ratsutajaid, kümmekond last, kes neil järjekindlalt käisid, on suureks kasvanud. „Praegu käib siin vähe lapsi, aga suur arv polegi eesmärk. Oluline on, et need, kes käivad, on rahul ja et nende jaoks on piisavalt aega. Kuivõrd loomapidamine on praegu hobi, tuleb tunnetada, kus on piir. (Gaili Ilisson on Varbola koolis loodusainete ja arvutiõpetaja, infojuht ja pikapäevarühma õpetaja. Ta juhendab ka poiste tantsurühma, kes lähevad meeste tantsupeole– toim.) Mulle loomad meeldivad, neid võib meile veel tulla, kuigi nende pidamine on suur töö. On olemas eelkokkulepe põhjapõdra saamiseks. Aeg näitab, kas ja millal ta jõuab,“ rääkis Gaili.