Amatöörkoerapidajate vaikiv heaks­kiit koerte omavoli suhtes tuleb välja juurida

Detsembrikuu Valla Elus ilmus kirjutis „Penipidajad pokri". Kommentaariks märgin siinkohal, et lugu on pigem piltlikustatud või ka ilukirjanduslik ega pretendeeri ettepanekule kõik penipida­jad ilmtingimata vanglasse pista. Pigem on tegemist üleskutsega hakata koera­pidamise teemaga tegelema, sest vaja­dus selleks on ilmselge.

Kirjutisele tuli 37 anonüümset ja vaid üks isikustatud kommentaar. Jätkuks eelmisele kirjuti­sele lähen nüüd teemaga edasi.

Loomapidamise kultuur on rahvus-kultuuri(tuse) osa. Sama võiks öelda kempsukultuuri kohta. Mäletan ühek­sakümnendate algul ajakirjanduse va­hendusel peetud suuri debatte Tartu Ülikooli peahoone käimla remondi üle. Mis ikka maksab ja kas ikka on vaja jne jne. Samasse staadiumisse hakkab nüüd jõudma koerapidamise teema. Kas ikka on vaja koerapidajaid koolitada, koerte koole atesteerida, järelevalvet teostada, seadusi korrastada jms.

Jaotagem koerapidajad tinglikult kahte rühma: professionaalid ehk koolitatud koerapidajad ja amatöörid ehk koo­litamata (piltlikult öeldes isehakanud koerapidajad). Jätkem professionaalid siinkohal kõrvale ning keskendugem amatööridele, keda on oletatavasti kor­di, võimalik et ka kümneid kordi roh­kem, kui on koolitatud koerapidajaid.

Võrdlev näide. Kairel on keskmine ca 15 kg raskune koer Plutus ja see pureb ühel heal päeval naaber Vollit. Mehel valutav haav reies. Nüüd kujutlegem, et Volli võtab karmanist taskunoa, avab selle kõige pisema tera ja tsuskab Kairele reide, umbes sama sügavale, nagu tun­gis koera kihv tema kintsu. Koera kihva tekitatud haav on noa tekitatud haavast laiem, valusam, väga suure infektsi­ooniriskiga, aeglaselt paranev. Nuga on koera suu mikroflooraga võrreldes ste­riilne, peaaegu nagu skalpell. Noahaav paraneb kiiremini ja on toodud näites ilmselgelt väiksema terviseriskiga.

Juriidiliselt: Kaire saab Vollit süüdista­da relvastatud kallaletungis, ahistami­ses, kehavigastuse tahtlikus tekitamises, võib-olla isegi tapmiskatses. Volli saab Kairele ette heita vaid loomapidamise eeskirjade rikkumist, mis põhjustas pi­sitrauma. Vollile tekitatud terviserisk, valu ja haavaravi kestus on Kairele te­kitatud terviseriskiga võrreldes selgelt Volli kahjuks. Seadus on samuti selgelt Volli kahjuks. Ei jää muud üle öelda, et Volli on luuser. Kas see peakski tsivili­seeritud inimühiskonnas nõndaviisi ole­ma? Eelnevale lisaks on Volli pidanud taluma Kaire koera aastaid väldanud haukumist, mis on rikkunud Vollil nii päevarahu kui öörahu.

Koera puremise korral on alati tege­mist tahtlusega, st tahtliku puremisega. Kui koer ei taha pureda, siis ma ei ku­juta ette, kuidas saab teda sundida seda tegema. Koera tahtluse eest vastutab omanik. Ma ei näe küll põhjust, miks ei peaks sarnaste haavade tekitamist käsit­lema juriidiliselt võrdselt tahtliku kal­laletungina või tahtlikult kaaskodaniku elu ohtu seadmisena. Teadupärast võib mõningaid koeratõuge võrrelda relva omamisega. Näiteks Rotveiler.

Koera puremine ei ole loodusstiihia ega vääramatu jõu poolt põhjustatud juhtum, vaid puremise taga on ikka ini­mesed - looma omanikud, kes võinuk­sid ja ka pidanuksid eelmises kirjutises kirjeldatud juhtumid ära hoida. Kui koeraomanikud oleksid vastavalt koo­litatud, atesteeritud, kui nende suhtes teostatakse süstemaatilist järelevalvet ja kui nad oleksid kaasinimeste suhtes empaatiavõimelisemad, siis poleks vaja ka käesolevat lugu.

Priit Rajalo kirjutis on hea näide koo­litamata loomapidajast ja piltlikult öel­des, tema liigselt heausksest suhtumi­sest seoses koerapidamisega kaaskoda­nikele johtuda võivatest tagajärgedest. Vabandamine ja hea sõna pädeb nii või teisiti, kuid Volli peaks saama ka jurii­diliselt võrdse kohtlemise garantii. Siis oleks elu õiglasem, tsiviliseeritum, vä­hem sarnane loomaühiskonnale ja roh­kem inimühiskonna moodi. Poliitikud kasutaksid siinkohal sõnu: ühiskond oleks demokraatlikum.

Olen seisukohal, et ühiskonnast tuleb välja juurida amatöörkoerapidajate (et mitte öelda isehakanute) vaikiv heaks­kiit koerte omavoli suhtes. Minu arva­tes tuleks teema avalikult lauale tuua ja hakata seda harutama. Vajadusel tu­leks koertega tegelevatele erialaliitudele anda rohkem õigusi, näiteks määrata trahve, siseneda kinnistutele koerapida­mise eeskirjadest kinnipidamise kont­rollimiseks jms. Samuti anda ka rohkem vastutust, näiteks amatöörkoerapidajate või teatud tõugu koerte arvu optimeeri­mine, vajalike registrite sisseseadmine ning pidamine jms. Siin peaksid nüüd küll erialaliidud haistma rahateenimise võimalust ja suuremat õigust ühiselu reeglite kujundamisele kaasaaitamiseks.

Mõiste „peni" on rohkem omane loo­dus- ehk metsrahvale ja mõiste „koer" on rohkem omane tsiviliseeritud inimü­hiskonnale. Loodan siiralt, et lähitulevi­kus käivitub protsess, mille käigus vähe­neb Eestis oluliselt penipidajate hulk ja suureneb koerapidajate arv.