Andres Jaanus: Maa ootab harijat
Veerandtunnise autosõidu kaugusel Tallinna kesklinnast võib siinkandis tõesti sattuda põlismetsa, kus pika aja vältel ei pruugi kohata teist hingelist. Ometi võivad meie arusaamad ideaalsest keskkonnast erineda sootuks sõltuvalt eluviisist, väärtushinnangustest või ka ajaloolisest mälust.
Julgen väita, et Viimsi on viimase paarikümne aastaga muutunud rohkem kui eelnevate aastasadadega kokku, kuid suuremal osal meie kaaskondsetest puudub just see viimane - kogemus kohapealsest elust inimpõlv või paar tagasi. Vaadates, kuidas uusasukad end sisse seavad, võtavad paljud eeskuju ikkagi tuttavamast ja turvalisemast linlikust tehiskeskkonnast, kus loodust meenutab vaid igav murulapike. See on üsna erinev eelmise siiatulnute põlvkonna aedlinlikust elulaadist, rääkimata kunagistest taluaedadest.
Viimsi elukeskkond pakub võimalusi
Viimsi alles ootab kõigi võimaluste ärakasutamist elukeskkonnana ning seejuures ei tasu imestada, et ka vallaelu korraldajaks pürgijad libisesid näiteks eelmiste valimiste eel keskkonnateemast kas üldse üle või pakkusid kindla peale minekuna võetavaid ettepanekuid.
Oluliseks peeti puhtaid supelrandu, hea juurdepääsu tagamist mererannale ja korras haljasalasid, lubati korraldada keskkonnaalaseid koolitusi ja seista metsaalade säilimise eest, vajadusel veelgi laiendades kaitsealuseid maid. Oli ka üks üsna resoluutne seisukoht, mis peaaegu välistas rohekoridoride ja miljööväärtuslike alade paiknemise väljaspool riigi- ja vallamaid. Nii et meie hulgas on neidki, keda looduslik keskkond segab.
Esmamulje ümbrusest annab üldine maastikupilt - see, mida jõutakse hoomata ka autoaknast. Peab ütlema, et Viimsi on seni veel maastikuliselt küllaltki rikas ja mitmekesine vaatamata suhteliselt väikesele territooriumile, oma osa lisavad siia saared. Seejuures on aga oluline teada, et meid ümbritsevat keskkonda on kogu aeg mõjutanud mõõdukas inimtegevus ja sadakond aastat tagasi olnuks raskesti mõistetav, miks ühte või teist metsatukka või heinamaad kaitse alla peaks võtma. See ju piiranuks kohe igapäevast majandamist.
Ka tänapäeval tekitavad planeeringupõhimõtetest ja kaitsealadest tulenevad piirangud palju kemplemist, ent põhjus on hoopis teine. Viimsis on kujunemas olukord, kus poolsaare keskele jääv riigimets võib muutuda oaasiks keset suhteliselt tihedaid ja katkematuid elamualasid. Tänases tegelikkuses on muidugi puhvrit veel küllaga, aga suundumusi arvestades, lõigatakse tulevikus vähemalt teoreetiliselt ära võimalus muuotstarbeliseks maakasutuseks kui hoonestamine ja mõõdukas riigimetsa majandamine, vahele pikitud mõned kaitsealad ja haljastud.
Enam kui kümmekond aastat tagasi kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneering oli selles suhtes tasakaalukas, et arvestas ka traditsioonilise maakasutusega. Hiljem on vastu võetud elamu-, samuti rohe- ja miljööväärtuslike alade paiknemise põhimõtteid täpsustavad teemaplaneeringud. Kõik see peaks ju kindlustama enam-vähem sidusa looduskeskkonna säilimise.
Elu teeb aga omad korrektiivid ja kahjuks on kõige enam kannatanud kunagised põllu- ja looduslikud rohumaad.
Maalapid jäävad väiksemaks
Kui Eestis tervikuna keskmise põllumassiivi pindala kasvab, siis Tallinna lähivaldades jäävad maalapid järjest väiksemaks. Põhjuseks pole ainuüksi võsa pealetung, mis meie metsavööndis asuvatel söötis maadel varem või hiljem aset leiab, vaid elamualade senini peatamata ja enamasti põhjendamata laiendamine üldplaneeringu järgse maatulundusmaa arvelt.
Uusi maksumaksjaid võtab ju iga vald hea meelega vastu. Paraku on Viimsi jõudnud seisu, kus hulk kehtivaid detailplaneeringuid pole aastate pikku paigalt nihkunud ning rahvastiku üldist arengupilti vaadates on lootus uueks sisserändelaineks liivale rajatud, vähemalt Eesti enda potentsiaali arvestades. Üsna suure tõenäosusega jääbki kümneid hektareid endisi põllu- ja karjamaid edasi võsastuma, kui paremat lahendust ei leita.
Kultuurmaastike taastamine
Võibolla on tagumine aeg mõelda kultuurmaastike taastamisele, mis looks väärtust nii inimese jaoks kui looduskaitseliselt? Kord juba kasutuses olnud põllumaade jäämine elamurajoonide alla on pöördumatu muutus, kuid just selline määramata lõpuga ooteseisund on kõige ebatõhusam maakasutus.
Põllumaa väärtus kasvab kogu maailmas, Eestis aga viimastel aastatel lausa kiirenevas tempos. Elamumaaga on lood märksa heitlikumad. Maastikupildi üheülbastumine ja poollooduslike koosluste hävimine on otseses seoses bioloogilise mitmekesisuse ehk elukülluse vaesestumisega ning haruldaseks muutuvad ka mujal tavalised taime- ja loomaliigid. Nende säilimiseks ei piisa rangete piirangutega kaitsealade juurdetegemisest, paljud liigid vajavad edukaks toimimiseks just inimese mõõdukat sekkumist.
Inimese jaoks kuhjub negatiivne mõju ka ümbruskonna esteetilise väärtuse kahanemisega. Kui sellele lisandub veel uute elamualade kehv infrastruktuur ja teenuste kättesaadavus, pole välistatud, et rändepump hakkab Viimsis hoopis teistpidi lööma.
Viimsi isoleerituse tõttu on maale tema algse juhtfunktsiooni - toidu ja energia tootmise - tagasiandmine nii investeeringuid kui mõttelaadi muutust eeldav ettevõtmine. Järjepidevus on katkenud, naabrusest pole võtta ka tublisid põllumehi, kes söötis maid esialgu kas või rentida sooviksid. Mõistlike tulevikukokkulepete saavutamise teeb keerulisemaks maa killustatus erinevate omanike vahel.
Oma niši võimalused
Loomulikult on kättesaadavaim võimalus millegi kasvatamiseks enda koduaed, ent viljakat põllumaad ja karjatamiseks sobivaid maatükke leiab eelkõige poolsaare kesk- ja lõunaosas veel piisavalt. Viimsi ei suudaks toidutootmises maapiirkondadega konkureerida, kuid oma niši leidmine näiteks aianduse või mesinduse vallas pole sugugi utoopiline, ka loomad sobivad suurepäraselt maastikupilti.
Juuresolev fotogi pole tehtud kusagil kõnnumaal, vaid ridaelamukvartali vahetus naabruses. Loomapidamine nõuab suuremat pühendumist, kuid samas on karjatamine tõhusamaid keskkonnakaitselisi abinõusid just pool-looduslike koosluste elujõu säilimiseks.
Seniks kui mõte idaneb, sobib maade valmisoleku tagamiseks ka hädapärane "euroheina" tegemine. Toidu tootmine kodukohale võimalikult lähedal on tõusev trend just jõukamate tarbijate seas, kellest Viimsi ei tohiks puudust tunda. Maakasutuse mitmekesistamisega väärtustaksime peamiselt enda elukeskkonda, sest Saare-, Setu- või Soomaaga võrdväärset kultuuri- ja looduspärandit pole vähemalt Viimsi mandriosal kaugelttulijale pakkuda.
Eelnev jutt valgustas vaid ühte, ehkki siinkirjutaja arvates olulisemat tahku meie elukeskkonnast. Seekord jäid puudutamata näiteks välisõhu, müra, jäätmete, sadevete, rannakalanduse või metsanduse probleemid, aga ka kõigele alust panev keskkonnaharidus. Loetletut ja muidki teemasid peaks sisaldama volikogu keskkonnakomisjoni poolt algatatud keskkonnakaitse arengu- ja tegevuskava. Meid kõiki puudutava valdkonna tulevikku ei saa vaadata vaid lühiperspektiivis ehk valimistsüklis, mõõdupuuks tuleks võtta vähemalt inimpõlv. Head ideed, kuidas keskkonnapilti kujundada, on ärksate viimsilaste poolt oodatud.
