Andres Toome vastulause: Usupropaganda või -haridus?
Lugedes kolmapäeval ilmunud Põhjaranniku esilehte sain aru, et olen otseselt seotud avaküljel avaldatud Gerli Romanovitš arvamusartikliga „Lasteasutustes tehti usupropagandat".
Kuna artikli kriitikavalang oli suunatud eeskätt õppeasutuste juhtkondade vastu, siis ürituse korraldajana pean õigeks astuma nende kaitseks ning andma omapoolsed täpsustused ja selgitused toimunule. Loodan, et PR toimetus annab mulle selleks ka võimaluse.
Nimelt oleme rahvusvahelise assotsiatsiooni „The Gideons International" liikmetena enne Jõule tõepoolest osalenud Uute Testamentide kinkimises Kohtla-Järve koolides, haiglates, hooldekodus ja Jõhvi Gümnaasiumis, kokku sai seekord kingitud üle 2 200 eksemplari. Selle assotsiatsiooni tegevuse tulemusena jagati 120 tegevusaasta jooksul kokku üle 1,7 miljardi eksemplari Piiblit ja Uut Testamenti ligikaudu 190 riigis üle maailma. Vastavalt organisatsiooni põhikirjale jagatakse raamatuid haiglates, kaitseväe-, piirivalve- ja politsei üksustes, vanglates, koolides ning hotellides (paigutades raamatud hotellitubadesse). Koolides jagatakse raamatuid alates 5. klassist. Siinkohal toonitan, et PR artiklis kirjeldatud Toila lasteaias toimunud üritusega Gideon seotud ei ole.
Pean vajalikuks selgitada ka seda, mis raamatuga on tegemist ja kasutaksin selleks Vikipeedias (veebipõhine vaba entsüklopeedia) toodud kirjeldust: Uus Testament on tekstide kogu, mida nimetatakse eesti keeles ka Uueks lepinguks, mis on kirjutatud pärast Vana Testamenti, moodustab koos Vana Testamendiga kristlaste pühakirja Piibli, olles selle teiseks osaks. Uus Testament koosneb 27 raamatust, millest 4 esimest on evangeeliumid ('rõõmusõnumid'; Jeesuse Kristuse elu kirjeldused), järgnevad "Apostlite teod" (kirjeldus Jeesuse surma ning ülestõusmise järgsetest sündmustest), valik erinevate autorite kirju kogudustele ja apokalüptiline Johannese Ilmutuseraamat.
Arvan, et Jõulude aeg on Uue Testamendi kinkimiseks igati sobilik, kuna minu arusaamise mööda on Jõulud seotud eeskätt Jeesuse Kristuse sündimisega. Ka alanud aasta on oma numbri poolest otseselt seotud Jeesuse sündimisega. Kõikide ajalooliste sündmuste dateerimisel kasutame mõisteid eKr ja pKr, ehk enne ja peale Kristuse sündimist. Igal mõtleval inimesel võiks vahest tekkida küsimus: mille poolest see sündmus sedavõrd tähtis on? Kusjuures haritud inimene võiks osata sellele küsimusele ka vastust anda. Aga mida teha kui vastust ei tea? Kui koolis ja kodus pole sellest kunagi juttu olnud? Ja kust leida täpsemat ja usaldusväärsemat infoallikat kui seda on Piibel.
Tulenevad ju meie nimedki sellest samast raamatust. Marek, Peeter, Andres, Madis, Toomas, Elsa, Mihkel, Joosep, Anne, Juhan ja paljud teisedki nimed on tuletatud piiblitegelaste nimedest. Ei tea kuidas teistele, aga mul oli üsnagi huvitav teada saada mille poolest 20 sajandit tagasi elanud nimekaim tuntud on. Ka paljud väljendid, vanasõnad ja rahvatarkused on pärit Piiblist: A ja O; patuoinas; hüüdja hääl kõrbes; juudasuudlus; lambaid sikkudest lahutama; Saalomoni otsus; uskmata Toomas; kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb; kes otsib, see leiab; mis sa külvad, seda sa lõikad; igal asjal oma aeg; inimene ei ela üksipäinis leivast; pale higis leiva söömine ja sadu teisigi.
Nüüd pisut motiividest, ehk miks ma üldse kulutan oma aega sellisele tegevusele. Võiks ju jääda oma liistude juurde (töötades arhitektina olen projekteerinud Toila Termid ja Orhidee keskus, Jõhvi Mööblimaja, Viking-Motors´i autosalong). Vastuseks oleks: isiklik positiivne kogemus ning soov seda kogemust teistega jagada.
Esimest korda ma lugesin Piibli kolmekümne kolme aasta vanuses. Lugemise alustamise põhjuseks oli haigus, mis kolme eelneva aasta jooksul aina progresseerus olenemata arstide poolt määratud ravile. Olenemata materiaalsest heaolust, positsioonist ühiskonnas ei pakkunud elu rahuldust. Olin selgelt tupikus ja otsisin sellest väljapääsu. Nähes minu seisundit kinkis üks Soomes elav tuttav mulle Piibli, mille ma lugesin kolme kuuga algusest lõpuni läbi. Ei saa öelda, et minu mured lahenesid üleöö. Vahest tundus isegi vastupidi. Kuid jätkates selle raamatu lugemist ma iga päevaga kogen aina rohkem ja rohkem, et selle raamatu Autor armastab mind väga, Ta on usaldusväärne ja Tema sõnades on vägi. Täna saan öelda, et olen terve, elurõõmus ja vaba!
Aga aitab seekord usupropagandast.
Lõpetuseks tahaks südamest tänada koolide juhte ja õpetajaid, kes oma nõusolekuga aitasid üritusel korda minna. Soovin Teile et lapsed jõuaksid Uue Testamendi lugemisel ükskord ka Pauluse kirjani galaatlastele ning võtaksid kuulda selles olevad sõnad: Aga see, keda õpetatakse sõnaga, jagagu kõike head õpetajale.
Aarne Hanni samal teemal:
Kõige sündmuste taustal on aeg hakata tegema selget vahet teadmiste omandamise mõnest religioonist ja usupropaganda vahel. Piibli või koraani kinkimine inimesele ei ole veel propaganda vaid autentse algmaterjali inimese kätte andmine. Suuniste lisamist võib juba propagandaks nimetada.
Tänapäeva religioosses maailmas on imestusväärt, et Eestis leidub inimesi, kes teeksid kõik selleks, et noorsugu ei saaks mingeid religioosseid teadmisi. Paraku Eestiga ei piirdu kogu maailm ja väljaspool seda võib inimene oma religioosse teadmatuse ja sellest tuleneva vääritu käitumisega seada ohtu isegi oma elu ja tervise. Mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab vajadus tuua religiooniõpetus haridussüsteemi, et noorsugu võiks omandada elementaarseid algteadmisi religioonidest ja tutvuks ka Eesti oma enda kristliku kultuuripärandiga.
Artikli autor Andres Toome on arhitekt ning rahvusvahelise assotsiatsiooni The Gideons International liige
