Anne Siniveer: Mis keeles me mõtleme?

 (12)
Anne Siniveer: Mis keeles me mõtleme?
Foto: Andres Putting

Kord aastas räägime emadest - emadepäeval, kord aastas jälle isadest - isadepäeval. Nüüd on juba päev ka vanavanematel. Kas räägime Eesti lipust rohkem kui ainult 4. juunil?

Nii on paraku ka emakeelega. Kord aastas tõuseb ta pjedestaalile: on tähelepanu keskpunktis ajakirjanduses, koolis ja lavalaudadel. Jah, see on emakeelepäeval, 14. märtsil. Nagu ainult siis heliseks ta hellalt ja heledalt...

Viimastel aastatel ollakse aga pidukõnedes üsna murelikud. Öeldakse, et keel on risustunud. Tõepoolest, teiste keelte, eriti inglise ja soome keele, varem ka vene keele mõju on olnud tugev. Noorem põlvkond on mõjutused ka vabatahtlikult omaks võtnud. Ühelt poolt oleme ju rikkamad, osates keeli. Samas, kas oskame hoida oma? Või kas tahamegi? Kas meis on veel isamaalisi aateid? Eesti keelgi on ju aade!

Tuttav abiturient tunnistas, et eesti keeles on raske kirjutada, sest ta mõtleb inglise keeles!? Kõlab uskumatult? Ausalt öeldes ei uskunud mina ka teda. Aga kui tõesti?

Pidasin prof Martin Ehalat suureks pessimistiks, kui ta üheksa aasta taguses Eesti Päevalehes hoiatas, et eesti keel võib mõne aastakümne pärast pöördumatult kaduvikku hajuda: "Mitte et eesti keel 20 aasta pärast kadunud oleks, aga ta võib olla pöördumatus olekus, kust enam tagasi ei saa."

"Kui pragmaatilised sihid püsivad ja moraalsed puuduvad, siis kolmas põlvkond ei pruugi leida mingit põhjust eesti keele järjepidevuse edasiandmiseks. Kodus räägitakse veel eesti keelt, aga oma lapsed pandaks juba ingliskeelsesse kooli. Sealt edasi poleks enam koduski põhjust eesti keelt rääkida," nentis tookord prof Ehala.

Aga Martin Ehala, eesti keele õpikute autor ja õpetajate õpetaja, peaks ju ometi teadma, et õpikute järgi õpitakse endiselt. Ikka veel on emakeel koolis kõige tähtsam õppeaine. Ikka veel on eesti keele eksam kohustuslik nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpul.

Veel kirjutatakse eesti keeles. Sageli tehakse seda hästi või isegi suurepäraselt. Raamatuid ilmub palju ja igale maitsele. Kas on lugejaid? Minu tutvusringkonnas küll, nii noori kui vanu.

Ei hakka siinkohal kirjanduse nimekirja andma. Selle on kõik oma õpetajatelt saanud. Lugemise vajalikkust ei suuda aga mainimata jätta. Raamatutest tuleb ju meie keel ja haritus - selles ei ole kahtlust. Tsiteerin targemaid.

"Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus," kirjutas Carl Robert Jakobson.

"Vilets ja abitu eesti keel pole midagi muud kui küündimatu mõtlemine: harimatus, rumalus ja tuimus," kirjutab kui sada aastat hiljem kirjanik Tõnu Õnnepalu.

See on nii! Keel on pidevas arengus ja keelega tuleb kogu aeg tegelda. Meil on ju vaja, et säilitaksime seda õiget, kirjakeelt. Õppigem seda hoole ja pühendumusega! Uskugem õpetajaid, kes väidavad, et me ei oska eesti keelt, kuigi räägime seda!

Märgakem ka tööd, mida teevad õpetajad! Emakeeleõpetaja väärib austust ja lugupidamist mitte ainult 14.märtsil. Igapäevasele suurele töökoormusele lisaks antakse talle koolis sageli just selleks päevaks veel ülesandeid juurde. Pidupäev?

Emakeelepäev on kahtlemata meie kõigi pidupäev. Seda keelt on tegelikult õpetanud meile vanavanemad, ema ja isa, lasteaia ja koolide õpetajad - kõik, kellega kokku puutusime. Õpime, muide, ka oma lastelt. Samuti õpime raamatukogus, teatris ja muuseumis. Õpime, kui tahame seda, kui oleme püüdlikud, põhjalikud ja järjekindlad. Õpime eluaeg.

Õigekirjaoskus ei ole tähtis ainult ametkondlikus suhtluses. Meeldiv on kuulata korrektses keeles esinemist ning kõnelejaga vesteldes tajuda, et tegemist on targa ja õpihimulise inimesega.

Usun endiselt, et emakeel on kõige ilusam keel. Mõtlen selle hoidjate peale iga päev, mitte ainult emakeelepäeval. Aga siis ka. Soovin jõudu ja tugevat tervist kõigile emakeeleõpetajatele ning kannatlikku meelt nende pereliikmetele.

Teie panus eesti keele säilimisse on hindamatu. Tundus nii õige, et Eesti Laulu võitis väga kaunis emakeelne laul!

Ja loodan, et meie noored mõtlevad ikka edasi eesti keeles... Sest, nagu kaunis Maarja Kangro oma "keelepuhtuse deklaratsioonis" loitsib:

eesti keel
nagu nuga
nagu mõõk
nagu kirves
nagu giljotiin

nagu žilett

nagu klaasikild
nagu metallist link talvel
kisub lõhki teised
lodevad keeled ja kehad
kargab kõrri
valesti käänajale
kargab kanda
koma ärajätjale
lõikab randmesse
võõraga nakatajale

- - -