Anneli Pappel - sihikindel eesti naine ratastooli ja kaameraga
Eelmisel nädalal jõudis Harjumaa Muuseumi sadakond suvel tehtud vaadet Keila linnast, pealtnäha täiesti tavalised ülesvõtted – majad, tänavad, pargid. Sellised pildid näivad esmapilgul väärtusetud. Väärtuseks muutuvad need aga aastate pärast, mõnekümne aasta pärast vaadatakse samu pilte heldimusega ja paljudele meenutavad need oma noorusaega. Üks eripära veel – pildid on tehtud ebatavaliselt madalalt – need on tehtud ratastoolis istudes. Anneli liigub ringi ratastoolis. Annelil on diagnoositud laste tserebraalparalüüs (PCI), mis on püsiv kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus, mille tagajärjel on liikumine piiratud. Nõnda sõidabki ta ringi ratastoolis.
Pildistanud on Anneli juba aastaid, aga õige hoo sai harrastus kevadel, kui Anneli sai endale uue Olympose kaamera. „Aastaid olen soovinud endale uut paremat fotoaparaati, lootes midagi ilusamat sellega ette võtta, vähemalt enda jaoks. Tundes enda füüsist, olid mul omad kahtlused, kui käepärane uus aparaat on. Kuid kõik toimib hästi, saadud aparaadiga pildistades tekkis isegi väike hasart,“ räägib Anneli. Linnapiltide albumi soovitasid muuseumile kinkida mitu sõpra, ta ise poleks vist sellele mõttele tulnudki.
Vaatamata liikumispuudele elab Anneli üksinda, kuid tunnistab, et ilma abilisteta oleks iseseisvalt võimatu hakkama saada. Kodustes tegevustes on isiklikust abistajast Niinast väga palju abi. Samuti suur tänu kõigile headele inimestele Keila Baptisti Koguduses, poodlejatele ja teenindajatele, kes vajadusel Annelit aitavad. „Trepist liikumine on iseenesest füüsiliselt raske, kuid ronimise ajal mõtlen millelegi positiivsele, siis on kergem,“ naerab ta. Tänaval on juba kergem, sest Annelil on elektrimootoriga ratastool, mille juhtimisel on ta kõrvaltvaatajate arvates väga osav. Tänu uutele rongidele on eluaeg Keilas elanud Anneli saanud ka kaugemale – ta on käinud iseseisvalt Paldiskis ja Tallinnas. Fotoaparaat alati kaasas ja osa piltidest on Facebooki välja pandud.
Oma igapäevases elus on Annelil väga palju abiks arvuti, selle käsitsemisega saab ta vabalt hakkama. „Arvutiga saab enamasti kõik asjad korda – suheldud, makstud, ostetud. Läpakas võiks ka abivahendite loetellu kuuluda,“ arvab Anneli, mõeldes kõigile neile, kel puude tõttu raske kodust välja saada.
Enda iseloomust ei taha Anneli suurt rääkida: „See poleks objektiivne. Vahel olen laisk, vahel vastupidi…“ Siin aitab Annelit iseloomustada linna sotsiaalkeskuse juhataja Riina Sippol: „Anneli on erakordselt sihikindel ja julge proovima uusi asju. Ta on heas mõttes kange eesti naine, kes püüab alati ise hakkama saada ja oma eesmärgid ellu viia. Suurepärane on see, et Anneliga suheldes ei ole esipaanil mitte tema puue, vaid tema tegemised! Anneli võiks meile kõigile eeskujuks olla!“
