Ants Rebane: alustasin Maardu mõista tagant kapsapõllult
Oled jõudnud ringiga tagasi koju?
Mõnes mõttes küll. Olen sündinud 1958. aastal Maardu mõisa kõrval kahekorruselises majas, mis tol ajal oli Kalinini nimelise kolhoosi keskus. Isa oli kolhoosis brigadir ja ema agronoom. Kolhoosi kontor oli tapeediga kinni kleebitud ukse taga ja teisel korrusel elas kolhoosi esimees Julius Põldmäe. Mängumaaks oli mõisa ümbrus ja Hiie mets, kooliks mõisa peahoones asunud Maardu algkool, kus 1969. (minu Kallaverre elama asumise) aastal õppis 14 õpilast. Maardu algkoolis olime klassis kolmekesi - mina, Kalev ja Mihkel, kuid Kallavere Keskkooli 44 õpilasega klass oli üllatav. Sealt alates olen vahelduva eduga elanud Kallaveres, millest on saanud Maardu linnaosa.
Kallaverest läksin edasi Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassi, mille lõpetamise järel läksin majanduslikel põhjustel tööle sõjatehasesse Dvigatel. Töötasin seal 4 aastat katelsepp-keevitajana Toodanguks olid suuremas osas jahutusseadmed Nõukogude Liidu tuumaelektrijaamadele. Sõjatehases töötamine päästis ühtlasi ka vene kroonust. Tore lihttööliste seltskond oli - lõuna ajal magas pesuruumi põrandal ühel pool kärumees (hilisem moemees) Ivo Nikkolo ja teisel pool kärumees (hilisem filmimees) Hannes Lintrop.
Olustik oli karm, aga õpetlik - sain puhtalt selgeks vene keele ning kogusin edasiõppimiseks piisavalt vahendeid ja motivatsiooni. Seejärel läksin Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Toakaaslased (tuba 202) tulid samasuguse lihtsa töö pealt (või kutsekoolist) nagu mina. Jah, hiljem said neist akadeemik, minister, professor ja direktor. Moraal sellest - lihtsa keevitaja ja katelsepa ametid ei takista edenemist karjääriredelil, kui selleks jagub tahtmist.
Missuguseid ameteid elus veel pidanud oled?
Alustasin 7- aastaselt oma esimeste kopikate teenimisega Maardu mõisa tagant kapsapõllult. Umbes samal ajal teenis samalt põllult oma esimesed kopikad ka rahvusvaheliselt tuntud audiitor Urmas Kaarlep ja veidi varem ka näitleja-lavastaja Evald Hermaküla. Hea põld oli vist.
Enne ülikooli olin Dvigatelis ja pärast õpinguid läksin 14 aastaks Hiiumaale Putkaste Sovhoostehnikumi tööle, kus pidasin nii õpetaja kui ka direktori asetäitja ameteid. Ühtlasi olin õpetaja ka kohalikus põhikoolis ja Kärdla Keskkoolis ning rahalise kitsikuse perioodil lükkasin ka enne tunde kooli eest lund. Amet ei riku meest.
Hiiumaalt tulin 14 aastat tagasi Tallinna 32. Keskkooli õpetajaks ja õppealajuhatajaks ning 2010 aastal valiti mind Loo keskkooli direktoriks. Ning tõepoolest, olengi ringiga tagasi sünnivalla koolis.
Mis ja kes mõjutasid sinu elukutsevalikut? Poisid ei lähe just massiliselt õpetajaks õppima?
Minu elukutsevalikut mõjutas kõige rohkem kodune kasvatus. Maardu mõisas olid vanemad õega palganud hoidja, tädi Anni, kes andis väga hea lastetoa. Minu kasvatamisega tegeles veel isa, kellelt võisin sellise impulsi saada. Suur oli ka isapoolse vanaema mõju. Need inimesed olid lõputult hea südamega ning erakordselt mõistvad - see ehk oligi peamine tõuge. Veidral kombel oli ka üks otsene impulss kasvatustööle minekuks. See oli film, mida ma umbes 10-aastaselt nägin ja kus vana mees filmi lõpus leidis, et oli teinud teistele elu jooksul palju head ja siis oli kerge surra. Mis film see oli, pole mul hiljem õnnestunud kindlaks teha.
Ülikoolis õppisin ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Lisaks on mul olemas ka majandusõpetuse litsents ja iseõppimise käigus omandatud õiguse õpetaja oskused. Pärast koole olen õppinud ka võõrkeeli mida oskan - vene, soome, inglise ja saksa.
Mitu last sul endal on? Millega nad tegelevad?
Mul on lapsed Taavi, Taniel, Jaan, Ott, Ats, Priit ja Anni. Taavi on õppinud Muusikaakadeemias kontrabass,i aga on leidnud muid väljakutseid ning Taniel on õppinud Tallinna ülikoolis sotsioloogiat ning samuti ei tööta hetkel sellel alal. Ilmselt on neil poistel veel enda tundmaõppimise aeg. Jaan on insener ning ehitab TTÜ-s erinevaid roboteid. Ott programmeerib, projekteerib lidareid (laseri tüüp) ning esindab Eestit kahe euroopa suure teadusprojekti juures (nt. CERN). Ats ehitab Saaremaal alumiiniumlaevu ja on väga hea keevitaja. Tütar lõpetab sel aastal Tartus bioloogia bakalaureuse ning kavatseb enne magistrit taaskord välismaale kogemust koguma minna. Kõige noorem, Priit, lõpetab Hiiumaal 8. klassi ja on suur ajaloo- ja sõjandushuviline.
Millised hobid sul on? Kuidas sa pühi veetsid?
Hobid on meri ja fotograafia. Armastan ja austan merd ja seetõttu on meri ka mind seni austanud. Olen olnud ka mõne korra merehädas ja tean kui võimas Neptun on. Tunnen huvi ka rahvusvaheliste suhete ja poliitika vastu. Ülikooli diplomi tegin kunagi rahvusvahelisest poliitikast.
Suhtun endiselt õhinaga keeruliste pedagoogiliste probleemide lahendamisesse. See on üsna loominguline, tarkust ja kogemust nõudev ning suuri väljakutseid esitav ala. Kõik juhtumid on täiesti erinevad ning nõuavad erinevat lähenemist. See on küll pigem huviala - hobi on selleks vale sõna.
Pühad möödusid aia- ja ehitustöödega oma Kallavere maja juures.
Millised olid sportimisvõimalused siis, kui ise olid koolipoiss?
Maardu mõisa ees oli kooli spordiplats, kus toimusid kooli ja kolhoosi spordipäevad. Esimene diplom tuli sealt 6-aastaselt. Olen käinud Kalevi jalgrattatrennis ning samuti teinud kergejõustikku. Olen hüpanud 2m kõrgust, ületanud kunagi Eesti tippmargi laste C-klassi teivashüppes ning tulnud Eesti noorte 100m jooksus 5. kohale. Spordiinternaatkoolis toimus 10 trenni nädalas, nii et tõsise mahviga olen ka kursis.
Millised oleksid Loo laste ideaalsed sportimisvõimalused?
Staadion on väikese maakoha jaoks ideaalne ja spordihoone ei tohiks ka ühelegi noorte tasemel tegijale takistuseks saada. Staadionihoone oleks muidugi väga oluline ning ka spordihoone ei ole enam esimeses nooruses, kuid hetkel need tõsiseid tegijaid ei takista. Pigem oleks Loole vaja rohkem tõelisi kohapeal elavaid oma ala fanaatikuid - ruumide ja väljakute taha küll asi pidama jääda ei tohiks. Loo Keskkooli jalgpallurid tulidki Eestis kolmandaks, aga tõelised oma ala innustajad aitaksid ressurssi veelgi paremini kasutada.
Sattusid Loo kooli juhtima ajal, mil see oli juba renoveeritud, nii said keskenduda peamisele?
Kooli käänamine ja pööramine võtab aega. Inimene muutub ju aeglaselt, kui muutus on põhimõtteline ja oluline. Igaüks peaks seda omast käest teadma. Sama on kooliga, kus on palju inimesi ja juba varem välja kujunenud suhtumisi. Olen tänulik eelmistele juhatajatele, kes minu arvates põhimõtteliselt hoidsid kooli õigel suunal. Maakoolis ei ole valikõpilasi ning õpetajad peavad eeldama, et ükski õpilane ei ole südames halb, vaid probleemid tema käitumises on mingite muude probleemide väljendus.
Mis on direktori töös peamine?
Peamine on mõista olukordi õigesti ja adekvaatselt käituda. Oluline on aru saada, mis on kooli toimimises kõige tähtsam. Oluline on see, et majas kõik mõistaksid - õpilase targemaks ja tublimaks saamise protsess ongi kool kõige keskmes, kõige tähtsam. Mitte direktor, mitte õpetaja, mitte õpetamine, mitte kord. Need tulevad ka sinna juurde - ka ilma nendeta ei saa. Õpilas(t)e arengu huvides tegutsedes ei ole kasvatusküsimustes võimalik eksida.
Millised on Loo kooli lähiaja olulised tegemised, eesmärgid, pürgimused?
Materiaalne külg on meil juba päris hea. Kooli headuse määravad ära nüüd kõige nõrgemad õpetajad. Mis kasu on suurepärastest pedagoogidest, kui mõni tõrvatilk võib kõik rikkuda. Meie koolis on palju suurepäraseid õpetajaid. Neist 6 on andnud välja õpikuid. Õpetajate valik ja koolitamine on endiselt väga olulised ja otsustavad. Hea ei tähenda, et paremini ei saa.
Minu jaoks on meie koolis teistega võrreldes eelistatud algklassid ja reaalained (eriti matemaatika). Algklassides murede märkamine ja nendega tegelemine on eriti olulised tugeva põhikooli jaoks ning reaalained otsustavad ära laste edasised karjäärivõimalused.
Mida sa teeksid esmajoones, kui oleksid vallavanem või haridusminister?
Jõelähtmes on praeguse vallavanemaga minu arvates vedanud. Mitte kõigil omavalitsustel pole nii hästi läinud. Samas on vallal vaja veel rohkem tõsta esile positiivset kuvandit võrreldes konkurentidega, sest meie geograafiline asend ja taristu eeldaks ja võimaldaks veelgi kiiremat arengut. Valla suured asulad Loo ja Kostivere on pigem linna tüüpi magalad ning nende elanike elukvaliteedi ehk täpsemalt ühistegevusse panustamine on arenguks vajalik. Koolide kordategemine on õigesti tehtud, kuid vallarahva ühise tunde kujundamisel tuleb veelgi edasi minna.
Eelmine haridusminister oli tõeline ebaõnn. Suurem ebaõnn viimase 100 aasta jooksul oli ehk nõukogude aegne minister Elsa Gretškina. Mõne õige asja kõrval lammutas Aaviksoo senist töötavat süsteemi valimatult. Avalikult nimetas ta, et on ise enda suurim nõuandja ja ei kuulanud väga kedagi isegi oma parteis ega ministeeriumis. Uus minister alles näitab ennast. Praegu tuleks aasta jooksul siluda eelmise ministri jamad, võtta maha pinged ja ülepingutused. Mina kiidaksin esmajoones õpetajaid laste heade tulemuste eest.
Mida tuleks hariduspoliitikas teistmoodi teha?
Palju ja vähe. Koolikohustuse tõstmist 18. eluaastale ma ei toeta - mida kool hakkab peale suurte meestega, kes tahavad raha teenida, aga koolis käia ei taha ning kes suudab neid selleks sundida? Mina teeksin koolikorralduse selliseks, et paneksin gümnaasiumi ja progümnaasiumi kokku. Ehk klassid 1-6 ja 7-12. See võimaldaks olemasolevaid ressursse kõige mõistlikumalt kasutada. Eesti kool on maailma parim kool ning ma leian, et õppima peaksime oma vigadest, mitte kopeerima välismaad, kes on meist enamasti kehvemal järjel. Loo Kooli välismaa külalised on meid tihti mingiks näidiskooliks pidanud ja meie lapsed on välisprojektides teistega võrreldes tublidusega silma paistnud.Mis rõõmustab kooliõpetajat kõige rohkem?
Õpetajat rõõmustavad tublid, motiveeritud õpilased ja töö, mida tehes üleliia ei väsi ega tüdine.
Rõõmustab kiri kunagiselt õpilaselt, kelle hinge sa oled kunagi päästnud ja kellele aastaid hiljem jõuab kohale roll, mille oled kunagi kooliajal tema elus täitnud - teda usaldades ja toetades. Sain eelmisel aastal kaks sellist kirja ja olen selle üle uhke.
