Siinkohal tänan meie vallavalitsust, kes mind rahaliselt toetas. Ühtlasi ka oma sõpru ning perekonda, kes selle reisi mulle sünnipäevaks kinkisid.

Enne reisi toimus Pärnus Eesti 4H kontoris vestlus, kus räägiti täpsemalt, mis mind ees ootab. Sellele järgnes suhtlus valitud riigi koordinaatori ning vahetusperedega. Ning juba 28. juunil sai alguse imeline teekond Austriasse.

Minu elu esimene lennureis möödus suuremate viperusteta ning Austria koordinaator Cornelia ootas mind koos Jenniferiga (IFYE Šotimaalt) Viini lennujaamas. Esimesel õhtul peatusime Viinis hostelis. Selle leidmisega oli suur segadus ning see võttis kaua aega. Magama jõudsime esimesel õhtul eesti aja järgi kell pool üks.

Tunne oli üsna kehv, kuna hosteli leidmise ning maksmisega oli segadust ning koordinaator oli juba päris närviline. Tekkis igatsus kodu järgi.

Esimesed kolm päeva olid Austriat, kombeid, kultuuri ning eluolu tutvustavad. Need päevad veetsime kõik vahetusnoored üheskoos (Šotimaalt, Eestist, Soomest, Montanast ja Kanadast). Meile tutvustati transpordisüsteemi ning veetsime õhtut kohalike 4H noortega.

Minu esimene perekond asus Lõuna-Austrias Kärntenis. Talu asus 1000 meetrit merepinnast. Peremees ja -naine olid eakad ning abikäsi kulus neile marjaks ära.

Esimesed kaks päeva pidin tuhkatriinu kombel paljakäsi rohumaalt ohakaid korjama, sest need on loomadele kahjulikud.

Kolmandal päeval sain juba kindadki. Seal ligidal elas ka perepoeg oma naise ja kahe lapsega. Kahe-aastane Frieda õpetas mulle enda õppimise käigus saksakeelseid sõnu. Peres rääkisid kõik üsna korralikult inglise keelt.

Iga päev pidin hoolitsema selle eest, et lehmadel oleks vett. Pidin aitama hobustele värsket rohtu niita ning ette kanda, pähkleid purustada, aknaid ja nõusid pesta ning toitu valmistada. Kangutasin vana katuse puulippidest naelu välja ja ladusin riita.

Rohisin aias, vedasin puid ja korjasin marju. Tallis oli palju teha, sest nad tahtsid ühte osa remontida. Kui midagi parasjagu teha ei olnud, siis põllul oli küllalt taimi, mis seal olla poleks tohtinud. Ma ei saa öelda, et töö oleks olnud kontimurdev. Raskeks tegi asja see, et väljas oli üle kolmekümne kraadi sooja, päike paistis lagipähe ning mägi, millest tihti käruga üles-alla liikuda tuli, oli väga järsk.

Perekonnal olid kämpingumajad, kus peatusid külalised Saksamaalt. Nendega käisime kaks korda mägedes matkamas ning tegime ühiseid grilliõhtuid. Kuna perepoeg oli kunstiõpetaja, võttis ta mind koolilõpupeole kaasa. See oli väga tore pidu ja innustas mindki midagi sellist korraldama. Kes teab, ehk avaneb võimalus meie uhkes lossis veel korralik ballgi korraldada.

Peres paluti mul valmistada eestipärast toitu. Kui pärast söömist pott ühepajatoidust puhtaks kraabiti, veendusin, et neile see maitses. Ka küpsisetort kadus minutitega. Teine perekond asus paarikümne kilomeetri kaugusel.

Elasime piirkonnas nimega Arriach, mis on geograafi liseks keskpunktiks Kärntenile.

Selles perekonnas veetsin kaks esimest päeva koos Soome tüdruku Annaga. Meil oli väga lõbus ja saime väga headeks sõpradeks.