Nii unistasingi, et võiks leiduda üks töö, mis paneks mind pikemalt ja järjepideval tfüüsiliselt tegutsema. Ühtlasi olin mõlgutanud, et sel suvel võiks üle pikaaja taas kaevamistel käia ja värskendada arheoloogiataju. Kui need soovid hinges sedavõrd selgeks olid saanud, ilmus imelisel moel mu sisemistele igatsustele kohe konkreetne ja reaalne vastus. Nimelt pöördusid üksteise järel mu poole nii Muinsuskaitseameti inspektorid Armin Rudi ja Mikk Mutso kui meie koguduse juhatuse esimees Joel Põld.

Kõik nad kõnelesid sellest, et peagi jätkab OÜ Rändmeister Juuru kirikaia lõunavärava restaureerimist,ja meenutasid mulle, et olin maakonna muinsuskaitseinspektorile Karen Klandorfile kunagi lubanud, et kui lõunavärava vundamenti hakatakse parandama, olen nõus seejuures arheoloogilist järelevalvet tegema.

Ausalt öeldes oli seelubadus mul juba peaaegu ununenud ja tõttöelda ei teadnud ma ka üldse, et renoveerimistööd just sel suvel taas algavad. See meeldetuletus rõõmustas mind aga väga, sest taipasin, et tegu ongi mu soovide täitumisega: kaevetööd ühendavad endas nii järjepideva füüsilise töö kui ka igatsetud arheoloogiataju.

22. juulil kell 2 pärastlõunal kogunesime Juurus lõunavärava juures. Ehitusmeister Mirgo Pruunsild oli hommikupoolikul avanud väravahoone kirdepoolse nurgaümbruses pinnase kuni 30 cm sügavuselt. See asjaolu ehmatas mind mõnevõrra, sest korrektne olnuks töid alustada läbiräägitud metoodika alusel. Samas kinnitas ehitusmeister mulle, et vundamendi kraavist tuli välja vaid segatud pinnas mõningate luutükkidega ja ühtki tähelepanuväärset eset ta ei märganud.

Kui muinsuskaitse inspektorid läksid koos Joel Põllu ja OÜ Rändmeister juhi kunstiajaloolase Juhan Kilumetsaga kirikut ja tornikella vaatama, võtsin kühvli ja otsustasin seni avatud kaevandi põhja korralikult välja puhastada, et saada aru, mis täpselt toimub. Kui tööd alustasin, mõtlesin endamisi, et värava ümbrus tuleks ikka mõõdistada ja tikkudega tähistada, koostada vastavad uuringuala plaanid ning igaks juhuks kasutada ka sõela.

Sedasi endamisi põhjalikumast metoodikast mõlgutades alustasin kaevandi põhja puhastamist ja esimeste kühvlitõmmete järel ilmus päevavalgele ilus 16. sajandi ripatsmünt – augu ja rõngakesega Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti pool krossi 1563. aastast.

Rõõmustasin väga. Ühtlasi sain kinnitust, et põhjalikum metoodika on vajalik. Otsustasin kasutada sõela. Eelmisel päeval olin oma ülikooliaegse juhendaja ja sõbra Heiki Valgu käest saanud telefonitsi arheoloogilistel välitöödel kasutatava sõela mõõtmed ja kirjelduse ning hommikul enne Juuru tulekut heledatest sauna lavalaudadest ja 6-millimeetrise silmagavõrgust endale uue tööriista valmis teinud. Nüüd saagisime Kristjan Pajuga kogudusemaja tagahoovis kirikumetsast pärit kuuskedest parajad postid ja seadsime need kirikuaeda lõunavärava lähedale üles. Mulle väga meeldivad kolmest tugipostist tekkivad sõela püstkojad, mis annavad kaevamistele omalaadset muistset hõngu. Nüüd kerkis selline sõelumispüstkoda ka siia.

Kui oma uhiuue sõela olin üles riputanud ja sellele esimese ämbritäie mulda valanud, ilmus sõeluma hakates kohe veel üks 16. sajandi münt! Sedakorda1581. aastal vermitud pool ööri kuningas Johan III ajast. Mu uus sõel sai niiviisi sisse õnnistatud.

Järgnes 7 päeva mõnusat füüsilist tööd kuuma päikese paistuses. Järjepidev sõelumine andis hea koormuse, nõnda et hakkasin tundma, et mul on olemas teatud lihased! Udupeeneks sõelutud mulla hunnik sõela püstkojas muudkui kasvas, seisin jalgupidi mullas ja harjutasin sõelalt kivikeste hulgast leide otsides kohalolu ja keskendumist. Taas sain kinnitust, et arheoloogilised välitööd on minu jaoks müstiline praktika.

On reeglipärane, et kui sõeludes mõelda pühendunud ja heatahtlikke mõtteid, siis annab Suur Tervik ilusaid leide. Ka on saanud selgeks, et kui liialt tahta leida, siis ei leia kunagi. Kui aga anda leiusoov vabaks, lasta töö lihtsalt kulgemisse, samas ise püsivalt tähelepanelikuks jäädes, ilmub taas sõelalt sünkroonsust kinnitavaid pisikesi iludusi.

Lõunavärava vundamendi ümbruse arheoloogilistel uuringutel olid mulle abiks rändmeistrid Mirgo Pruunsild ja Raido Tõnson, kes on ühed äraütlemata muhedad mehed ja kelle seltskonnas edeneb töö ladusalt. Et kaevamiste viimastel päevadel kippus töö plaanitust pikemaks, pakkus ennast appi Kalev Kask meie kogudusest.

Kui Kalev uuringute viimasel õhtul pärast teiste meeste lahkumist kaevandisse tuli, siis soovisin südamest, et Kalevi kaevatud mullast midagi ilusat ilmuks.

Ja ilmuski! Kalevi esimesest ämbrist tuli kena keskaegses Tallinnas vermitud münt. Nn Kalevi kaevandist leidsime veel paar muinas- või keskaegset pronksspiraalikest ja ümmarguse naastu, ilusa, ilmselt Taani päritolu tulekivi, portselanpiibu torutükid ja kaha. Kokku leidsime Juuru kirikaia lõunavärava vundamendi ümbert 5 kesk- ja varauusaegset münti (üks neist 15. sajandi Tallinna brakteaat).
Olulisemateks leidudeks on veel lillornamendiga naastud, vanad nööpnõelad, kuljusekatked, must helmes ja 8-kujuline ehtekatke. Värava rajamise käigus segatud pinnasest tuli päevavalgele ka inimluid ja peamiselt vast hoone puitosadest pärit naelu.

Luude analüüsimine seisab veel ees. Pärast uuringuid paneme need Jumalasõnaga mulda tagasi. Leitud mündid on olnud ilmselt kas hauapanused või ohvriannid, võimalik on ka see, et need on lihtsalt maha pudenenud, nii nagu purunenud piip ja ilusvalgust läbi kumav tulekivi. Ehtekatketest on vast huvitavamad pronks spiraalid, mille puhul võib oletada, et tegu võibolla Juuru kiriku ümbruses asuva muinasaja lõpuperioodi ehk 12.–13. sajandi kalmistust pärit leidudega. Sellist interpretatsiooni võiksid kinnitada kirikust põhja poolt vana bussipaviljoni rajamisel 1958. aastal leitud luustike juures olnud hilisrauaajale iseloomulikud panused.

Kogu Juurust sel suvel ilmunud, valdavalt üsna väikesemõõduline leiuaines näitab, et sõela kasutamine oli kindlasti vajalik ja andis märkimisväärseid tulemusi. Lisaks konkreetsetele Juuru ajaloopilti lisanduvatele killukestele (näiteks ehtemünti kandev naine või portselanpiipu popsutav mees) andsid need kaevamised ka väärt elamusi: aitasid harjutada kohalolu ja pühendumist, pakkusid kehale turgutavat koormust ja tugevdasid kodukohatunnet.

Seejuures tutvusin nende kaevamistööde käigus ka mitme Juuru väärika elanikuga, keda seni olin tundnud tudengite2 009. aasta välitöö salvestuste kaudu.

Nii olengi kokkuvõttes väga tänulik ja rõõmus, et soovid täituvad ja et mulle sai osaks tõeliselt põnev ja päikeseline puhkus Juurus.