10 aastat tagasi astusin põneva ootusärevusega üle Reinsalude ukseläve, et teha vallalehte intervjuu 70.-ndat sünnipäeva tähistanud Martaga.

Minu jaoks, kes ma polnud siinmail sündinud, elanud ega koolis käinud, olid nad mõlemad nagu „valge leht". Ei ma mõistnud aukartust tunda ega pabistada. Tõsi, olin teadlik, et tegu on kohalike legendidega. Et neid austatakse ja armastatakse. Aga ka seda teadsin, et nad ise on külalislahked ja sõbralikud. Nii oligi ja selles on mul olnud õnn 10 aasta jooksul korduvalt veenduda.

Niisiis, aastal 2004 küsisin Martalt kuidas ta puhkab ja millega ta toonust tõstab ning vastus ei üllata vast kedagi: „Arvan, et suhtlemine, mul on palju sõpru-tuttavaid - minul käiakse külas ja ma ise pole samuti kodusistuja. Sportlik eluhoiak muidugi aitab, mul pole lihtsalt kombeks alla anda. Elu on nagu spordivõistlus, mida ei tohi pooleli jätta." Küsisin ka, kas teda ehk miski vihastab ja mis rõõmu teeb. Seegi vastus on Marta-tundjatele tuttav: „Virin vihastab. Just nende virin, kes ise midagi ei tee. Rõõmust aga samuti puudust pole. Kui keegi mu õpilastest midagi saavutanud on, siis rõõmustan temast endast võib-olla rohkemgi." Marta tunnistas toona ka, et ta sooviks reisida ja et ahvatlevaks sihiks on Hispaania. Tänaseks on ta ära käinud küll Türgis ja Kreetal, kuid Hispaania?... Mine tea, äkki seisab see reis tal veel ees?! Elu kallimaks kingituseks peab Marta oma tütar Kristinat ja lapselapsi. Lisaks 10 aastat tagasi olemas olnud Austinile silkab täna vanavanemate rõõmuks ringi ka 8-aastane Kreeta, mõlemad juba tublid koolilapsed.

Mis siis veel viimase kümnendi sisse mahub?

No kes jõuaks kõike üles lugeda, kuid kui põgusalt puudutada, siis.... abikaasa Villio „Illuka valla elutöö preemia" tunnustus aastal 2008 ja Martale endale omistatud sama tiitel möödunud aastal. Mõned vahepealsed suuremat sorti juubelipeod, mitmed põnevad reisid mööda Eestit: Võrumaale, Saare- ja Hiiumaale ning kuhu iganes uudishimu teda kannustanud on. Lisaks veel naaberriikidesse Soome ja Lätti. Palju uusi tutvusi ja rõõmsaid kohtumisi, mida Marta lausa lennult sõlmib ja haarab ning lugematu hulk ujumise kilomeetreid.

Ja kõige paremini tunneb ta end ikka oma kodus Kuremäel ja lapsepõlvekodus Tudulinnas. 

Marta enda lausutud tore moto on, et: „Inimestest tuleb lugu pidada ja oma kodu armastada.." Ja kõrvalt jälgides olen aru saanud, et Marta enda jaoks on tähtsad kõik, kellega ta oma teekonda jagab ja kui ka tema väga lähedaste ring on (võrreldes tema tohutu sõpruskonnaga) ahtake, lähevad talle tema endiste õpilaste, sõprade ja tuttavate käekäigud väga korda ...

Nüüd aga maalinäitusest kah.

See on tegelikult Marta teine kusntinäitus. Eelmine oli 5 aastat tagasi (75.-ndal sünnipäevapeol), kui riputasime üles tema maalitud ja sõpradele saadetud kaardid, kuid sellest saidki osa vaid tema sünnipäevakülalised ühel päeval. Tänase näituse mõte sai aga suuresti alguse sellest, et palusin Martalt ühte maali Kadripäeva kirbuturu oksjonile, mis seal kõige „kuumemaks kaubaks" osutus. Kui ta siis selle konksu oli nii-öelda „alla neelanud" ning sellest ehk isegi innustust saanud, proovisin teda juba edasi provotseerida, pakkudes välja mõtte tema 80. sünnipäeva puhul vähemasti 10 pilti näituseks välja panna.

Nüüd on see siis tehtud. Kuremäe raamatukogus on väljapanek suuremgi, sisaldades nii Marta vanemaid kui uuemaid töid.

Näitus jääb kindlasti avatuks maikuuni ja ehk kauemgi ja vaadata saab seda raamatukogu lahtioleku aegadel. Marta pintsel ei näita õnneks kuivamise märke ja nii on tulevikus lootust ehk osa saada veel uutest ja kaunitest kunstiteostest.

Tervist ja head inspiratsiooni, Marta Reinsalu!