Armastusega Mehhikost - vahetusüliõpilasena Mehhikos elanud Keili Jaaksoo jagas huvilistele reisimuljeid

 (1)
Armastusega Mehhikost - vahetusüliõpilasena Mehhikos elanud Keili Jaaksoo jagas huvilistele reisimuljeid
Pilt on illustreerivAFP/Scanpix

Põhjamaiselt tuisusel veebruariõhtul on tore istuda ülisoojas raamatukogus ja kuulata muljeid maast, kus elu kulgeb pidevalt palju kõrgemas - kuni 40 kraadises - kuumuses. Keili Jaaksoo, kel seljataga poolteist aastat Mehhikos elamise kogemust, jagas siinsetele huvilistele oma muljeid.

Reis vahetusüliõpilasena esmalt Hispaaniasse ja sealtkaudu Mehhikosse, töö sealse väikelinna lasteaias, huviretked selle põneva riigi erinevatesse paikadesse - kõigest sellest saime põgusa ülevaate. Kuna maast, mille ajalugu on nii värvikas, et sellest on kirjutatud sadu raamatuid, pole kuidagi võimalik paari tunniga täit ülevaadet anda, oli Keili koostanud valiku oma paljudest sealmail tehtud ülesvõtetest. Nii ilmusidki meie ette pildid asteekide pühadest allikatest (kuhu olevat muiste ka inimesi Vihmajumalale ohverdatud), kuulsast Chichen Itza püramiidist, Tulumi kindluslinnakust, seinamaalingutest Yucatani poolsaarel, samuti 200 meetri sügavusest august, mida hüütakse Pääsukeste sügavikuks, asteekide spordiväljakust ja paljust muust. Ikka ja jälle oli kurb kuulda, et kunagisest uhkest tsivilisatsioonist, mis tekkis 2000 aastat enne Kristust, ja selle rikkast rahvast, on praeguseks järel vaid riismed. Enamiku rahvastikust moodustavad vallutajate (hispaanlaste) järeltulijad, indiaanlased on vähemuses ja reeglina kuuluvad nad elanikkonna vaesemasse kihti.

Mehhiko elatustasemest rääkides mainis Keili, et seal torkavad silma teravad äärmused: on ülirikkad ja ülivaesed. Keskklass peaaegu puudub. Oli huvitav kuulda, et maailma üks jõukamaid inimesi - ärimees ja fi lantroop Carlos Slim - on liibanoni päritolu mehhiklane. Katoliikliku maana on usu mõjud tugevad. Nii näiteks on traditsioonilises peres ema kodune, bielludes on kiriklik laulatus tavapärane, pereliikme surma puhul peetakse mitu missat, millest peavad osa võtma ka kõige kaugemad sugulased. Siiski hakkavad noorte, eriti linnanoorte seas need vanad mudelid vaikselt mõranema.

Kuulajad olid agarad küsimusi esitama. Taheti kuulda sealsete toitude, eluviiside, haridussüsteemi, arstiabi jm kohta. Pikemalt räägiti toitudest. Keili tõdes naerdes, et algul ei suutnud ta kuidagi harjuda ubade ja maisiga, mis sealse köögi peamised koostisosad, Eestis tagasi olles oli aga raske (taas)kohaneda eesti köögiga. Tortillad, takod, paella (riis mereandidega), tšillikastmed - need ja teised eksootilised road said Keilile poolteise aasta jooksul päris omaseks. Samuti ka hispaania keel, millega ta nüüd kenasti hakkama saab.

Ütleme siis meiegi esinejale hispaaniakeelse tänusõna ja astume taas Eestimaa lumetuisusesse öhe. GRACIAS!