Tuglase kirjutatud nekroloogist alates hakkas Arthur Valdes elama oma müstilist elu.

"Arthur Valdes sündis 3. märtsil 1886 (hilisemate andmete kohaselt 2. märtsil 1886 - toim) Tartumaal, sai hariduse Hugo Treffneri eragümnaasiumis, käis läbi Londonis Davis and Harrisoni tehnilise õpiasutuse ja andus ärialale. Pea kohe pärast sõja süttimist astus ta Inglise vabatahtlikkude väkke ning langes käesoleva aasta (1916 - toim) 20. jaanuaril lahingus Yperni all" (Tuglas 1918, lk 41).

Friedebert Tuglas Valdesest ja tema ajast: Mäletan aega, mil esimene kord Valdesega kokku puutusin. See oli 1905. aasta algusel või eelmise aasta lõpul. Missugune kaos valitses siis meie ümber ja meis enestes! Missugune närvide ja ajude palang! ... Noil ajul juhtusin, nagu tähendasin, esimene kord kokku Arthur Valdesega. Mäletan seda kitsa, kahvatu näoga noortmeest, õhukeste, liikumatute huultega, mille nurgas aga miski salalik naeratus, miski avaldamatu küsimus ning avaldamatu vastus näiks tuksatavat. Mäletan tema kõhna kuju hallis, vähe tähelepanekut äratavas ülikonnas. Mäletan teda Noor-Eesti ringkonna koosolekutel, kus ta tundide kaupa liikumata ja sõnalausumata istus, et siis niisama sõnalausumata lahkuda ... Kuid ühtlasi mäletan ka juba tollest ajast tema käsikirju. Näis, nagu ei oleks neil midagi ühist nende autoriga: tööd täis isesugust söövat tuld, varjatud paatost ja energiat, kirjutatud raske ning selge käekirjaga ... Neist töist ilmusid mõned Noor-Eesti esimestes väljaannetes ja ajalehis, kuid kõik eri varjunimedega, nii et nende autor miskisugust tähelepanekut ei äratanud ... Igatahes aga esines juba neiski Valdese kirjaniku algkuju: harukordne tagasihoidlus kõige kohta, mis mitte oluline, ja harukordne järjekindlus olulises.

... Vaheajal oli aastaid kulunud, Valdesest ei kuulunud midagi, ja olin ta peaaegu unustanud. Siis tabasin ta äkki Pariisis. See oli sõja süttimise aasta kevadel. Ta oli juba mõned päevad metropolis olnud, ilma et Eesti kolooniat üles oleks otsinud või kellelgi tema säälolust aimu oleks olnud. Meie esimene kokkujuhtumine oli täiesti juhuslik ... Kevade oli väga ilus. Soojade, raugete päevade järele tulid harilikult sumedad õhtud, mil õhk nii pehme oli, et seda hingates joobuvat tundsid. Istusime tihti õhtuti Café du Lilas' ees Montparnasse'i bulvaari ja Observatoire'i avenue nurgal kastanjate all ... Aga iseäranis kaunid on mulle nende silmapilkude mälestused sellepärast, et nad lahutamatult on seotud Valdese nimega. Alles selles ümbruses õppisin tundma Valdest, heitsin pilgu sellesse väärtuslikku maailma, mis on haruldase inimese olemus ... Nende päevade varjust, mis Valdesega ühes mööda olen saatnud, voolab mulle vastu midagi nii valitut, nii subliimi, et seda sõnusse ei või suleda, kuid ometi niisama olemasolevat nagu lillede lõhn. Tema mälestus ei jäta minus vist iial viljarikkaid tundmusi ja mõtteid sugereerimata. Osalt tema sõnu, osalt ta mõistuandeid, aga tihti ka ainult tema paljast olemust meele tuletades võiksin kokku seada kirjelduse loovast isikust.

Olin harjunud eneselt ja teistelt nõudma, et kirjanik oleks kõige päält artist ja spetsialist.

Selle asemel tõendas aga Valdes, et loov isik võib olla ainult asjaarmastaja, diletant - sõna kaunis ja meeldivas tähenduses ... Kunst elukutsena on prostitutsioon, ütles ta järsult ... Ja ometi oleks suur eksitus oletada, et Valdese kogu kirjanduslik vaatekoht ainult labase ajaviite-kirjanduse ideaaliga oleks määratud olnud. Kaugel sellest! Ta asetas suuremad nõuded kirjanikule kui iial on asetatud. Ta nõudis kirjanikult rikkalikumat fantaasiat ja suuremat mõttetööd kui temalt keegi on nõudnud. Kui kirjaniku tööala kitsendusega tahtis ta seda puhastada kõigest ebaolulisest, väärvajaduslikust, ekslikust ...

Tuglas kirjeldab ka üksikasjalikult Valdese novellikogu "Astmed", mis sõja-aastatel tsensuuri tõttu olla avaldamata jäänud ja mida Tuglasel ühena vähestest lugeda õnnestus.

Arthur Valdes oli üks nooreestlastest, kes nõudis teatrilt uuendusi (muu hulgas ka vabadust kirjanduslikust tekstist). Ta oli rännanud Euroopas ja näinud sealseid revolutsioonilisi kunstiliikumisi, mis ütlesid lahti vanadest väärtustest. On teada, et tundmatutest noortest näitlejatest koosnenud trupp eksperimenteeris Valdese juhatusel sõnadeta teatri, valguse ja rütmiga, hetke aegluubiga ning üritas ka muuhulgas Tšehhovi "Kajakat" tihendatud ekstraktina lavale tuua. Paraku ei jõudnud Valdes oma idee teostuseni, sest oli sunnitud Eestist lahkuma ... Õnneliku juhuse läbi leiti hiljuti arhiivist Valdese (küll mitte täielikud) märkmed v katsetused 1927. aastast ja nende põhjal on Anu Lamp Tallinna linnateatris lavale toonud "Keskööpäikese".

Arthur Valdes ilmub tegelasena ka Jaan Krossi "Paigallennus" ning Teet Kallase "Corridas".

VALDESIAANA ALLIKAD:

Tuglas, Friedebert 1916. Arthur Valdes. In memoriam. Päevaleht 04.-07.04.1916, nr 72-75.
Tuglas, Friedebert 1918. Arthur Valdes. Kriitiline essee. Odamehe kirjastus, Tartu 1918.
Gailit, August 1919. Arthur Valdes. Klounid ja faunid. Odamehe kirjastus, Tartu 1919.
Andresen Nigol 1927. Jutuajamine Arthur Valdesega. Rahva Sõna, 5. aprill 1927.
Vint, Toomas 1979. Arthur Valdese lugu. Pööre ja veeremäng. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1979.
Kahu, Meelik 1980. Valdesiaana ehk ühe müstifikatsiooni lugu. Keel ja kirjandus 1980, lk 12-20.
Mõisnik, Mihkel 2005. Arthur Valdes. Kadunud kunstniku lugu. Vikerkaar 1-2/2005, lk 153-170.
Arthur Valdes, Anu Lamp 2010. Keskööpäike. Tallinna linnateater. Vt kavalehte: http://www.linnateater.ee/et/lavastused/keskoopaike.html
Laks, Tiiu 2010. Tõsine teatriajalugu pöördub tabavaks koomikaks. Eesti Päevaleht 14.04.2010.
Mõisnik, Mihkel 2010. Hiilgav keskööpäike. Sirp 30.04.2010.
Jne (st allikate nimekiri pole lõplik)

Arthur Valdese "Astmed" kuuluvad tänapäeval nimekirja raamatutest, mis võiksid olemas olla.