Võib-olla tõesti ei saa pahaks panna, kui sassi lähevad meditsiiniõe ja arsti amet, kuid selle tütre isal polnud sageli meeles ka oma lapse sünnipäev, rääkimata sellest, mis gümnaasiumis tütar õppis või milliste tulemustega kooli lõpetas.

Selliseid juhtumeid, kus lapsel on kodus isa ja ema, kuid side on vaid ühe vanemaga, võib olla üksjagu. Mõistagi ei ole alati lapse suhtes apaatne vanem isa, teada on ka juhtumeid, kus lapse tegemiste vastu puudub huvi emal. Kuna vanemate üle keegi järelevalvet mõistagi ei teosta, siis pole ka statistikat, kui paljudes peredes kasvavad mõlemat vanemat omavad lapsed sisuliselt vaid ühe vanema või hooldajaga.

Kunstiõpetuse tunnis annab õpetaja lastele ülesandeks joonistada pildike perega koos veedetud ajast. Väike heledate lokkis juustega poiss joonistab pildi, kus ta mängib koeraga. Kuskil eemal diivanil istub üks naine ja vaatab televiisorit. Õpetaja küsib, kas diivanil istub poisi ema. Poiss vastab, et see ei ole ema, see on hoidjatädi. Õpetaja loendab vähemalt kümmekond sarnast pilti, kust puuduvad ema ja isa.

Muidugi ei kõnele üks pilt kogu tõest, see peegeldab vaid lapse hetkearusaama, tema mõistetavat. Ka noore meditsiiniõeks saanud naise sahtlist leiab algklassides joonistatud kogu pere reisipilte. Ükskord oli pere koos käinud mere ääres suvitamas ja koos veedetud aeg oleks täies ulatuses kvalifitseerunud kvaliteetajaks, kui oleks ära jäänud üks rumal lugu. Nimelt otsustas perepea õhtul naaberseltskonna peale karjuma hakata, et need liiga häälekalt oma aega veetsid.

Vanem pistaks teise vanema elusalt nahka

Apaatse lapsevanema kõrvale on lisada vastandina ülihoolitsevate vanemate variant, mis esmapilgul on äärmiselt tore, kuid astugem hetkeks fassaadist tahapoole.

Oletame, et viibite külas ühel pealtnäha tavalisel normaalselt toimival eesti perel, kus sirguvad kaks pisipõnni, üks väiksem ja teine suurem lasteaiaeas laps. Ema ja isa on laia silmaringiga ja sõbralikud suhtlejad, lapsed tegusad ja tublid, kuid allergikud. Ühel hetkel, kui olete nende elutoas, lähevad ema ja isa omavahel totaalselt tülli. Ja te ei usu põhjust! Kas laps peab lasteaias käima või ei pea? Naine leiab, et kuna allergikust laps on teise toidumenüüga, siis ei tohi, aga mees raiub väsinud naist vaadates, et peab, sest emale tuleb vahepeal puhkust anda. Pealegi on lapsele lasteaias käimine arendav. Näib, nagu tülitsemiseks ei ole põhjust, aga riid lõppeb sellega, et varsti tuleb uus sõnasõda, kuigi siis juba sellepärast, miks mees kodu heaks midagi ei tee jne ... Asjad arenevad edasi sedamoodi, et isal saab mõõt kõigest täis ja ta ähvardab kodust minema minna. Varsti saabki ähvardusest reaalsus ning isa sulgeb enda järel ukse, aga ta ei sulge seda üksi. Tema käe otsas on kaks väikest last, sest isa arvates ei taga ema lastele vajalikku arengut.

Selles loos jääb naine päris üksinda. Muidugi on ta väga õnnetu ja samal ajal ka oma mehe peale maruvihane. Ta ei pea paljuks haududa kättemaksu. Ja see tuleb. Kättemaksuvahendiks saavad olema lapsed, kes on ka mehe kõige kallim vara.

Oletame, et olete jäänud juhusliku pealtvaatajana sinna elutuppa edasi ja jälgite, kuidas naine oma eesmärgini liigub. Ta nutab, palub, süüdistab, ähvardab. Ta kavatseb kaevata politseisse, lastekaitsesse ja palub kiiremas korras lapsed isa käest ära võtta. Kurioosne on see, et laste isa on juba jõudnud politseisse ja lastekaitsesse teatada laste jaoks ohtlikust emast. Võitlus laste nimel võtab absurdse mõõtme. Eriti veel siis, kui areenile astuvad mõlema vanema sugulased.

Kumb olukord on hullem?

Kumb olukordadest oleks see, mida normaalne vanem oma lapsele vähem soovib? Kas see, kui ema või isa kõrval on partner, kellega leivad ühes kapis ja pere loodud, aga sisuliselt ei saa laps tunda mõlema vanema hoolt ja armastust. Või siis olukord, kus mõlemad vanemad armastavad lapsi nii hullupööra, et on valmis üksteist „elusalt nahka pistma“?

Normaalne on, et ei soovi kumbagi varianti, aga paraku pole elus nii, et kõik valikud, mis ka laste elu mõjutavad, sõltuvad ainult meist endist. Isegi kui me kangesti head soovime, võivad suhted lähedastega halveneda ning uues olukorras muutub kogu kodune atmosfäär.

Kujundlikult öeldes võtavad lapsed peretülide keskel sisse koha tribüünil, mille ees avardub võitlusväljak, kus ühest otsast hakkab areeni keskele astuma üks relvastatud vanem ja teisest otsast teine. Kui peaksime ise sel väljakul olema, kas suudame mõelda, mis etendus oleks tribüünilt vaatajatele võimalikult vähe traumeeriv?

Ülihoolitsevate vanemate lugu jõuab muuseas lõpuks kohtusse, kus naise ja mehe advokaadid vaidlevad mitmeid kuid, kellel on lastele rohkem või vähem õigust. Ja meditsiiniõe isa pole veel tänaseni suutnud meelde jätta oma tütre sünnipäeva.

Aga 1. juunil on tulemas taas lastekaitsepäev. Miks mitte teha juba enne seda midagi toredat oma lapse või laste heaks, sest ega nad ainult lastekaitsepäeval tähelepanu, kaitset ja lihtsast koosolemisest kiirgavat erilist soojust vaja.