Arvamus: Mäng olematus ruumis ehk kas riiklik keskkonnapoliitika on muutumas?
Rändlinnud lahkuvad, kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) Nabala-Tuhala looduskaitsealal närbub. Keskkonnaministri kabinet tõmbub rõskeks nagu maa-alune kaevanduskäik.
On sügis 2015, pärast keskkonnapoliitika kannapööret. Tallinna tehnikakõrgkooli geoloogiaprofessor Rein Einasto püstitatud neli tingimust, milleta fosforiit polevat Eestis kaevandatav, on unustatud. Eesti strateegiliste maavarade konverents peeti maha (16.10.15, Rakveres), katsepuurimised algavad tõenäoliselt lähiajal. Ning ettepanek tellida uus uuring, tõestamaks Rail Balticu sobivust Nabala-Tuhala looduskaitsealale, mahub kenasti konteksti. Oma pisikese pusletüki lisab Kiili vallavolikogu, jättes keskkonnakomisjoni moodustamata. Väidetavalt ei saa võimurid lihtsalt aru, millega säärane komisjon võiks tegelda.
Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Mäeinstituudi emeriitprofessori Enno Reinsalu võrdlustes sõltub liidese “vara” sisustamine ajast ja ruumist. Saharas pole liiv ammu enam vara, seevastu magevesi on. Põlevkivi kaaskaevist lubjakivi peame me tänaseni aheraineks. Kas tsiteeritud põhiseaduse § 5 võib üldse kehtida ajal, mil selle lubjakivi mõõtühik on kasutult seisev aherainemägi.
Kui võib, siis kõneleme endas 53 kaitsealust liiki kätkevast Nabala-Tuhala looduskaitsealast (4629 ha, 01.12.2014) sama normi valguses. Kaitsealade loomine kujutab endast eelõige teaduslikku protsessi ja kuulutamise akti saab pidada pelgalt värskete uuringute (5 tk) formaalseks tagajärjeks. Mis võis häirida kolme kaevandaja kasumiprognoose, samas plaanib neljas võtta kõik kaitseala edelapiiri tagant (Kohila vald). Majandus ongi vaid suhtarvude süsteem.
Mõeldes ära sisepoliitilised punktivõidud ja tõdedes, et rahvaga soovitakse jagada vaid kahju, ei näe kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust ruumi rongimängudeks Nabala-Tuhala looduskaitsealal.
First Corporate Shipping Ltd oli üks sadamaarendusfirma Suurbritannias. Sobiv krunt sadamarajatiste juurdeehituseks asus olemasoleva sadama kõrval, kuid ühtlasi alal, millest osa oli juba varem kaitse alla võetud.
Riik plaanis samal ajal kaitseala laiendada ja liita see ka Natura võrgustikku. Vaidlus FCS’iga tekkis enne neid toiminguid ning muuhulgas küsimuses, kas piiride määramisel tuleks arvestada sotsiaalmajanduslikku kasu (sadamainvesteeringud 220 miljonit GBP ja 495 täistööajaga lisatöökohta). Eu-roopa kohtu vastus osutus eitavaks, kuivõrd loodusdirektiivis väljenduvad üleliidulised huvid (C-371/98).
Leybucht asub Ida-Friisimaa lääneküljel. Tegemist on mereäärse madalmaa ning olulise linnualaga. Vaidlus Saksamaa ja Euroopa Komisjoni vahel tekkis enne ala klassifitseerimist üleliidulise tähtsusega alaks. Riik plaanis seal teha mitmeid ulatuslikke maaparanduslikke töid. Euroopa kohus leidis kõigepealt, et kuni kvalifitseerimiseni peab liikmesriik lähtuma kaitseeesmärgist, ega tohi lubada kahjustavat tegevust, so linnudirektiivi (art4 lg4) sõnastuses: “..., et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, ...”. Lahendi (C-57/89) väärtus paistab aga seisnevat huvide loetlemises, mis ehitustegevust lubavad või keelavad. Näiteks võib ehitada tamme inimelude kaitseks üleujutuste eest, kuid mitte juurdepääsu tagamiseks kalasadamatele.
Nende kaasuste sarnasus Nabala-Tuhala looduskaitseala ja Rail Balticu saagaga lihtsalt hämmastab. Praktiliselt soovitavad mõned poliitikud astuda täna samasse ämbrisse, millest vana Euroopa riigid vabanesid juba eelmisel sajandil. Kodanikuühenduse Avalikult Rail Balticust hoiatav pressikonverents “Rail Baltic: konfliktne ideaal”, on järelvaadatav aadressil: www.avalikultrailbalticust.ee.
