Arvamus: Pilvitu või pilves

 (33)
Fotolavastus
FotolavastusFoto: Ilmar Saabas

Mõtelda on mõnus,” kirjutas kunagi Hando Runnel. Olen sellega nõus. Paraku näib viimasel ajal levivat arusaam, et mitte mõtlemine ei ole see, mis eristab inimest ahvist, vaid hoopis kanepi tarbimine. Nimelt olevat ainus viis midagi mõistlikku korda saata kanepit tarbides ehk siis nüüd on see meie ajaloos sarnane verstapost nagu näiteks puu otsast allatulek, aurumootori leiutamine või interneti kasutuselevõtt.

Ma ei eita, et kanepi legaliseerimisel võib olla positiivseid mõjusid võitluses kuritegevusega, kuid ma pole nendes ka kindel. Minu lähenemine keskendub meie „vajadusele“ üleüldse kanepit tarbida, mitte mõistes paljude inimeste propagandat selle poolt.

Eneseületus või väljapääs eikuhugi

Mõtelda on mõnus. Kuid on ka raskemaid aegu, kus mõtted on täis õnnetust ja muret. Meil kõigil on raskemaid aegu, väljapääsmatuna näivaid olukordi, stressi ja vaimset pinget, mis võib pisarad silma tuua. Need ajad sunnivad meid muutma oma hoiakuid ja käitumist, tegutsemine nendes aegades, rasked kõnelused pereliikmete või kolleegidega, kurnavad ärkamised varahommikul, et minna haiglasse või ka tööle, lootusetuna näivad eneseületused – see on see, mis meid viimaks defi neerib, teeb meist need, kes me oleme. See karastab ja suunab meid. Muidugi võiksime ka pläru ette panna ja mitte muretseda. Nägime kõik „Pealtnägijas“, kuidas üks soome onu igal õhtul koju jõudes kanepit suitsetas ja teatas, et elu on nagu lill. Kuhu aga peavad minema tema lapsed, kui nad soovivad näha adekvaatset isa ja saada temalt eeskuju oma igapäevaste tunnetega toimetulekuks, mitte pidevalt totralt naeratavat udukogu? Ilmselt loomaaeda ahvi puuri ette. Teine võimalus on muidugi ka lastele suitsud ette panna, eriti näiteks enne häirivat matemaatika kontrolltööd – miks tajuda reaalsuse raskust, kui samas on võimalus suurejooneliselt tunda lõppematut andestust ja ületamatut armastust selle maailma vastu. Kuid mis siis, kui inimese kanepitagavarast saab ka tema aju- ja toimetulekutagavara, ilma millise vaimse karguta ei suuda ta enam normaalselt „käia“?

Aadressita looming

Mõtelda on mõnus. Olen kuulnud seisukohta, et kanep on sobilik tarkadele ja loomingulistele inimestele, see aitavat neil selgelt mõelda ja luua suurepäraseid teoseid. Kuid mis asi on kunst? Kunst ei ole mingi ilueedide erahobi, vaid kunsti mõte on inimestel aidata elada, seista selle eluga silmitsi. Muul põhjusel ei ole mõtet seda ka luua, vaid ikka siis, kui inimesel kui sellisel on midagi olulist öelda. Kuidas siis suhtuda ideede põuas olevasse autorisse, kes par gib end narkootilisi aineid täis ja hakkab neid siis vaimustunult paberile pressima? Tuleb ju küll, kui ma veidi aitan! Vaadake, kui võimas! Kuid kuidas vastata küsimustele, et kes selle teksti autor ikkagi on ja MIKS ta selle kirjutas, nagu võib mürgitatud laborihiire osas küsida, miks ta teatud viisil käitub. Räägitakse, et kanep paneb inimesed iseenesesse süüvima – kuid see ei ole võimalus, mis inimesel niisama puuduks. Asjal võiks küll aga olla mingi loomulik põhjus, mis võrsuks normaalsest maailmast, normaalsest elust. Kõik me võiksime väga produktiivselt tegeleda grafomaaniaga, kirjutada midagi, mida me ise ei kontrolli. Kuid mida arvata sellisest loomingust ja loojatest ning kellel seda tegelikult vaja on? Ka vaimuhaiglates leidub palju väga produktiivseid loojaid, kuid paraku ei paku nende toodang huvi teistele peale nende endi ja vahel ka arstide.

Laiendatud tühisus

Mis aga peamine. Mõtelda on tõesti mõnus. Ma ei lase kellelgi endalt seda võimalust ära võtta. See on see, mis ma olen, ja ma tahan olla seda normaalsel kujul. Tunda mõjuainete abil mingit tohutut rahu ja armastust maailma vastu? Võib-olla oleks siis mõistlik endale mänguasjapoest olümpiamedal osta või sünnipäevaks prostituudid tellida tõelist hellust jagama. Miks mitte ka jõuludeks endale naabri metsast kuusk tuua? Ja kuidas teile meeldivad pereõhtusöögid koos pilves inimestega? Mina ei taha, et mu mõtetes jookseksid ringi multifilmid, ahvid ja hiired, ma ei taha, et nad okupeeriksid ruumi, mida võib ühel hetkel vaja minna kellegi elu päästmiseks. Ma pean säärast tarbimist ükskõikseks iseenda ja teiste suhtes. Kui me ei mõista vajadust hoida üksteist ja endid, pole muidugi millelgi mõtet, siis võiksime endid rahus ka surnuks juua, kuna vaevalt meie mõtete toon midagi paremat ka võimaldaks. Jällegi küsin, kas suudate ette kujutada midagi rõvedamat kui oma lähedase inimese haual kanepit kiskuvat inimest? Kuid kuni on inimesi, keda ma armastan, kuni on veidigi lootust kaunile elule, ma tahan, et ma suudaksin need võimalused vastu võtta ja nendes kohal olla. Ma tahan elada reaalset illusioonidevaba elu, ühte ja konkreetset elu sinise taeva all. Mingi kärbatanud petiste ja ignorantide käest (või pärasoolest) kohale smugeldatud taim ei saa mind siin mitte kuidagi aidata. See saab ainult viia mind kaugemale kõigest heast, parimast ainest, mida elu pakub, mille mõju on ületamatu ja mida ma kõigile soovitan, mille nimi on THE REAL THING.