Assamalla 770: Öine lahing


Assamalla 770: Öine lahing
Foto: MorgueFile

Martin Orgus (1901-1994) on sündinud Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas Porkuni vallas Assamalla küla väljataga asunud ja Porkuni mõisale kuulunud ühe adramaa suuruses renditalus.

Porkuni vald nimetati Eesti Vabariigi ajal Assamalla vallaks ja Assamalla küla väljatagustest väiketaludest moodustati Vadiküla. M. Orgus on teinud aktiivset koostööd Eesti Rahva Muuseumiga, kus on talletatud rohkesti tema poolt kirja pandud mälestusi.

Selleks ajaks, millest jutustab Martin Orgus „Öises lahingus", oli Esimene maailmasõda lõppenud ja verinoor Eesti Vabariik võitles Vabadussõjas oma olemasolu eest. Palju kohalikke nooremaid mehi oli sõjas, rinne oli Assamallast kaks korda üle käinud, siin enam sõda ei käinud ja elu hakkas muutuma rahulikumaks, kuigi mitte täiesti. Eesti Vabariik oli loodud tsaarivõimu riismetele, kus nüüd tuli hakata ise oma riiki valitsema ja elu igas valdkonnas korraldama, selleks puudusid aga kogemused ja paljuski ka teadmised. Iga algus on raske. Siin räägitud lugu oleks võinud olemata olla, kui elukorraldus oleks parem olnud.

See öine lahing toimus 1919. aastal 14. augusti ööl vastu 15. augustit.Keegi elanik oli päeval toonud Porkuni valda teate, et Porkuni-Kullenga metsa vahel on maantee ääres telefonipostidelt kaks traati maha kistud, need üle tee veetud ja traadiotsad mõlemal pool teed kasvavate puude külge kõvasti kinni seotud. Üks traat oli kõrgemal, teine madalamal, nagu traataeda tehakse. Kes selle püünise üles seadis ja miks ta seda tegi? Kas loodeti röövida mõnda talumeest, kes oli hommikul sealiha Rakvere turule müüma läinud ja õhtul pungil rahakotiga koju pöördus? Või taheti kimbutada Porkuni mõisahärrat von Rennenkampfi, kes ka seda teed kasutas? Vallatalitaja ja valla kaitseliidu pealik jõudsid otsusele, et selle teoga võisid hakkama saada ainult kurjade kavatsustega inimesed.Porkuni metsavahele otsustati saata relvastatud mehed varitsusse. Samale järeldusele tuli ka kohalik politseinik (konstaabel) ja temagi otsustas isiklikult varitsema minna. Kaitseliidu pealik ja konstaabel unustasid aga oma plaanidest teineteist teavitada ja nii sattusid nad metsas omavahel tulevahetusse.

Tollal Rakvere Seminaris õppiv Martin Orgus kuulus peremeeste-kaitseliitlaste hulka.Ka teda varustati vana vintpüssiga ja õhtuhämaruses asuti Porkuni poole teele.

Juba vallamajas laaditi püssid - pandi viis padrunit padrunisalve, Seenekülas aga lükati igal püssil kuul rauda ja tõmmati püssilukk kaitsevinna.Sündmuspaigale lähenedes kuulsid mehed, et Porkuni poolt tuleb mööda maanteed mõnemeheline salk tugeva taktsamm-kõnnakuga. Kaitseliitlastele anti käsklus: "Mehed, kõik korraga teele välja!" Porkuni poolt tulijate seast aga hüüti: „Seisa, kurat!" ja samas järgnesid kaks lähestikulist püssipauku.Kolm kaitseliitlast ja Martin Orgus hakkasid lamades läbi võsa vastu tulistama, ülejäänud kaitseliitlased jooksid ühtegi pauku tegemata mööda tuldud teed koju tagasi.Vastane olid taganenud metsa vahelt välja ja andis lühidalt tihedat tuld.Kui Martin uued padrunid ükshaaval salve sai pandud, oli tulistamine mõlemalt poolt lõppenud.

Varsti pärast vallamajja tagasi jõudmist selgus kaitseliitlastele, et metsavahel pidasid nad tulevahetust kohaliku politseiniku, siinse metsahärra ja veel kahe tuttava mehega.Mõlemad pooled olid ühise asja eest väljas, kuid halva organiseerimise ja puuduliku kordineerimise tagajärjel oleks see omavaheline relvastatud kokkupõrge võinud lõppeda ka mõne mehe surmaga.

Selles kirjatükis on kasutatud Eesti Rahva Muuseumist saadud materjali.