Austria. At last! Lõpuks ometi!


Austria. At last! Lõpuks ometi!
Pilt on illustreeriv. Foto: terzjamortiDelfi Pilt

5.09. Kell on 7 hommikul.

Parksepa kooli ees paigutab 25pealine elevil ja üldse mitte unine seltskond reisibussi kohvreid-kotte, hoolikalt pakendatud rahvariideid ja lõõtspille. Võru valla segarahvatantsurühm Tsuua Sulatsõ asutab end üle 13 aasta sõidule Austriasse Burgenlandi Grosshöfleini lõikustänupühale.

Lõpuks ometi, nagu ütleb Austria ametlik mainekujunduslik tunnuslause. Võtsime juba aastavahetuse paiku vastu Grosshöfleini tantsurühma küllakutse. Reisi ettevalmistused on kestnud kaheksa kuud ja väljasõiduhetk nüüd käes.

7.09. Õhtul kella 21ks on läbitud ligi 2000 km. Tsuuakad otsustasid, et üks tee, mitu asja. Põhimõtteliselt on võimalik Parksepast Grosshöfleini sõita lennukiga Viini kaudu - sõit kestaks kolm tundi - või bussiga ühe vaheööbimisega Poolas. Meie bussireisil oli kaks vaheööbimist ja me võtsime endale vabaduse külastada mõningaid tee peale jäävaid olulisi objekte ja kohti. Üheks selliseks oli mõistagi palverännakute sihtkoht Euroopas Czhestochowa Jasna Gora basiilika, mille altarimaaliks on apostel Luukase ikoon Must Madonna. Meil õnnestus näha ka ikooni avanemist pärastlõunal.

Lubasime endale ekskursiooni 1978. aastal UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud Wielicka soolakaevandusmuuseumi (Tsuua Sulatsõ alustas tegevust samal aastal!) ning nautisime Krakowit - põlist Lõuna-Poola pealinna, praegust kultuuri-, teadus- ja innovatsioonikeskust.

Esialgu plaanisime sõita Krakowist Grosshöfleini üle Slovakkia, et mägieestlased saaksid nautida pärismägede ilu, aga loodus oli nõudnud oma osa ja mägitee oli varingu tõttu läbimatu. Nii olime sunnitud marsruuti muutma. Hilisest õhtutunnist ja pimedusest hoolimata ootas meid kohaliku seltsimaja ees hulk võõrustajaid. Kallistused neile seitsmele võrokesele, kellega on varem kohtutud! Teistele lihtsalt soojad tervitused. Ühine õhtusöök, aselinnapea tervitus, perekonnavalss ja oligi käes aeg peredesse hajuda.

10.09. Kella kahe paiku võis Austria külakeses näha valgetes põlledes ja tanudes ning madarapunastes-potisinistes rõivastes Eesti rahvatantsijaid. Kahel eelmisel päeval olid meie võõrustajad tutvustanud meile UNESCO pärandobjekte - muusikapealinna Viini, Schönbrunni lossi ja vabaõhuteatrit St. Margaretheni endises kivimurrus.

Viimases, roomlasteaegses kivi murrus, praegusel Euroopa suurimal vabaõhulaval korraldatakse lisaks igasuvistele ooperifestivalidele iga viie aasta tagant võimsaid Kristuse kannatusi kujutavaid etendusi „Passionsspiele".

Viimastes on osatäitjateks eranditult kohalikud inimesed, valmistatakse grandioossed lavakujundused ja kostüümid ning vajaduse korral kasvatatakse habet või kohendatakse kehakaalugi. Nii 1926. aastast saadik.

Põhjaliku ülevaate saime ka kuninglikust vabalinnast Rustist koos sellele iseloomulike kurepesadega, mis kaunistasid iga maja katust ja on muutunud kohalikele teataval määral nuhtluseks. Värskendasime ka tutvust helilooja ning kapellmeistri Joseph Haydni linna Eisenstadtiga.

Mõistagi korraldati meile laevasõit Euroopa suurimal stepijärvel Neusiedler Seel, mis ühendab Austriat ja Ungarit, on oma 200 päikesepaistelise päevaga aastas tunnustatud kuurort ja - kuidas teisiti - UNESCO kultuuripärandisse kantud.

Olles sedaviisi tutvunud Burgenlandi üksikute kõigekõigemate vaatamisväärsustega, oli aeg tutvustada eesti rahvakultuuri. Esimene esinemine toimus naaberlinnakeses Neudörflis lõikustänupüha pidustustel.

Esmapilgul paistis, et tegemist on tavalise kohaliku peoga. Tegelikult nii oligi, ainult et pidu kestis kaks päeva ja pärast avarongkäiku ning kontserdiprogrammi avati erinevad lavad: line-tants, puhkpillimuusika, italo-hitid, rokipalad.

Sisse olid seatud välikohvikud ja rahvast oli tõesti palju. Alalisi elanikke on linnakeses umbes 4600 ning paistab, et meelt lahutada seal osatakse. Teadete tulbalt võis lugeda, et sügisel toimub igal nädalavahetusel mingi rahva üritus. Meile näis, et ka Gross höfleinist olid kõik elanikud Neudörflisse sõitnud.

Meie esinemine võeti tormiliselt vastu, muidugi oli pärast palju pärimist eesti keele ja Eesti riigi kohta. Üllatus-üllatus, aga austerlastele tundusid eesti rahvatantsud ütlemata kiired.

Tegelikult olid meie repertuaaris üsna rahulikud tantsud, arvestades sedagi, et õhutemperatuur 30 kraadi ei ole just villaste seelikute ja vestide jaoks. Sattusime ka kohalikku televisiooni, meid intervjueeriti ja kogu üritust jäädvustas profikaamera. Igatahes tundsime end pidustustel mõnusalt ja kuna piirkond on Austria tuntuim viinamarjakasvatuse ala, siis tarbiti grillkana ja šnitsli kõrvale ohtralt noort lahjendatud veini.

Meeleolukas laupäev sai otsa teadmisega, et pühapäeva hommikul esindame oma rahvast lõikustänupüha rongkäigus ja jumalateenistusel ning anname kaks tantsuetendust.

11.09. Pühapäev algas hommikul enne kümmet kogunemisega Pauli-Gerda ja Thomase-Ulrikese maja hoovis. Lõikustänupüha on kõigis maailma usundites, kuid katoliiklikus konfessioonis on sellel suurem tähendus kui eestlastele omasemas luterlikus kalendris. Üldiselt on kirikukalendris lõikustänupüha oktoobri teine pühapäev, ent Euroopas tähistatakse lõikusaja algust hajutatult, olenevalt sellest, millal piirkonnas põhilised viljad valmivad.

Burgenlandis valmivad viinamarjad septembris ja kohalik Erntedankfest toimub seepärast septembri 2. pühapäeval. Elevil polnud mitte ainult meie, vaid ka võõrustajad. Kell veerand üksteist kostis puhkpillimuusikat ja rongkäigu ette asusid kooripoisid ning kirikuõpetaja. Kohe nende järel võtsid koha sisse puhkpilliorkester ja kohalik tantsurühm, kes tegelikult on ka kohaliku kultuurielu eestvedaja. Tantsurühm kandis hiiglaslikku viinamarjakobarat. Rongkäigust ei puudunud vankrikesed kõrvitsatega. Kogu protsessiooni ehtis aga viljapeadest kroon. Järgmisel aukohal olid rongkäigus Tsuua Sulatsõ tantsijad, muusikud ja saatjad. Rongkäigu lõpetasid külaelanikud eesotsas koguduse vanema ja bürgermeistriga.

Liiguti piki küla peatänavat kirikusse missale. Olime juba reedel ja laupäeval märganud, et majade ette on ilmunud kõrvitsatest kaunistused, kuid otsekui nõiaväel oli küla ööga veelgi uhkemaks muutunud. Pärast jumalateenistust jagati noort lahjendatud veini ja külanaiste küpsetisi. Päev jätkus koosviibimisega seltsimajas, kus Tsuua Sulatsõ esines koos Grosshöfleini kohalike kollektiividega. Meie etteastetes vaheldusid tantsud ning lõõtsalood.

Tutvustasime eesti rahvatantsu ja autoritantsu, tantsupidude traditsiooni ja lõõtspilli, mis suurt huvi tekitas. Siinkohal on paslik nimetada, et enamik tantse esitati seekord lõõtspillide saatel, sest meiega sõitsid kaasa läinudsuvise Võru folkloorifestivali parimad lõõtsamängijad - kaks Toomast ja Kristi.

Erinevalt tavapärasest esinemisvormist kandsid rühma naistantsijad kuut eri komplekti rahvarõivaid ja meie tõlk Ulvi andis ülevaate eesti rahvarõivaste erisustest. Repertuaaris olid meil tuntud „Mulgi polka", „Kosjatants", ingliskad, polka-masurka, „Kalamies" ja paljud teised ning otse loomulikult Kai Leete loodud „Võrukeste tands" ning „Võru valss". Tormilise aplausi teenis meeste tants „Öised orjad".

Pidu lõppes eesti-austria ühistantsudega, sest olime eelnevatel õhtutel usinasti vastastikku uusi lugusid õpetanud ja õppinud. Ja siis oligi käes aeg asuda kohvreid pakkima.

12.09. Kell on 7 hommikul. Grosshöfleini seltsimaja ees paigutab 25pealine kurblik ja pisut unine seltskond reisibussi kohvreid-kotte, rahvariideid- lõõtspille ja kingitusi. Ees ootab kodutee ning UNESCO nimistus olevad Praha vanalinn ja Kutna Hora luukabel.

Sama palju kohalikke inimesi näivad sama väsinud ja nukrad. Neli imelist päeva suvepikendust Burgenlandis on otsa saanud. Mõned meist on kogenud, et teatud asjad ja inimesed on õnneks muutumatud isegi paari tuhande kilomeetri kaugusel.

Teised on leidnud uusi sõpru. Kohalikel algab kibekiire viinamarjakoristusaeg. Meid ootavad kodus õunad ja seened. Pisarad, kallistused, sõprusring ja ongi kõik. Lohutuseks jääb see, et meie küllakutse tulla Võrumaale järgmisel suvel on vastu võetud. Õnneks on vahepeal maailma ilmunud Skype, epost ja suhtlusvõrgustikud. Aeg on muutunud ja kindel on, et järgmiste kohtumiste vahe jääb lühemaks kui kuraditosin aastat.

Ettevalmistused selleks on juba alanud. Tsuua Sulatsõ tantsijad loodavad Võru valla elanike lahkele kaasalöömisele Austria sõprade võõrustamisel - sai ju härra bürgermeistrile edasi antud soov Võru valla ja Grosshöfleini koostööks.