Jürgen Rooste alustas kirjanduse lühivormide kiitmisega. Sel puhul ei saadud mööda ka haikust, kuigi Jürgen arvas, et haiku on üks isetu vorm. Küllap ikka kiituseks. Jaapanliku mõõdupuuga eesti haikusid „mõõta“ ei anna, liiga erinev lingvistiline taust. Seepärast kohendavad eesti autorid haikusid ikka omamaise kõla ja kostvuse kohaselt ümber. Haikude-raamatu esitlus (kahekordne lugemine) oli ka veidi vähem õrnatundelisele hingele huvi ja lootuse äratamiseks.

Seekordne klubiõhtu hakkas silma rohkearvuliste küsijate poolest, mis lei-dis ka tunnustust külalistes. Oli ju soodne võimalus n-ö elavalt kirjanikult saada vastuseid nende, aga ka teiste autorite loomingu kohta. Ootamatult tõusis küsimus padakonnast ehk kärnkonnast, kelle väljanägemine ja elu- ja liikumisviis võimaldab luua kujundeid, neid kirjanduse ehteid, milleta kunsti ei sünni. Mindi koguni kuulsa või ka kurikuulsa prantsuse luuletaja Francois Villon’i (1431-?) loomingu eritlemisele oma ajas.

Eesti kirjanduse (luule) käekäiku jälgivad teavad, et kolmik Sinijärv-Künnap-Rooste tegutseb juba üle 10 aasta. Rooste oli neist kõige hilisem juurde tulija. Nende ühisraamat „Neid vigu me ei korda“ oli esimene ühisraamat, ja selleläbi ka küllalt omapärane.

Jürgen Rooste ütles ka välja tuntud tõe: „Parem on oma töödes kahelda, kõhelda ja mõtelda – kellele ikka neid vaja on.“ Skepsis on ju teatud piirini omane paljudele inimestele, rääkimata juba autoritest, kelle kirjatööde põhjal ka ajastu suundumusi paika seatakse. Karl Martin Sinijärv meenutas ka oma 9 aastat kestnud OP-i saadet televisioonis. Kui sellegaühele poole saadi, tuli järg „Jüri Üdi klubi“ kätte. „Vaatame edasi, kuhu meil seda saadet suunata õnnestub või lastakse.“

Ei saanud selgi korral mööda küsimusest, miks vahel üsna tavalist teksti luuleks nimetatakse? Jürgen Rooste andis vastuseks: „Luule tuli kogukonna rituaalsest keskkonnast. Proosa tuli pikkadest lauludest ja lugudest. Vanad kroonikad olid riimis, pikk tekst jäi niiviisi paremini pähe.“ Ja edasi, kui tekkis pisike poleemika riimitud luule ja vabavärsi üle: „Vabavärsis on raske valetada. Riimi puhul saab ära peita kõiksugu jamasid.“ Eks ta vist nii ole, - riimi jaoks on vaja sõnapaarid helisema panna, riim ei tohi olla „määrdunud“, vaid ikka puhas (äike/päike jne). Vabavärss laseb mõtte lõpuni välja öelda, miski ei kammitse seda tegevust. Samas möönis Sinijärv, et luuletajal on vaja ka klassikalisi luulevorme tunda, siis on ka vabavärss viimistletum ja täpsem.

Kokkuvõttes kujunes klubi avaõhtu ühtlasi ka avameelseks dialoogiks loojate ja loodu tarbijate vahel.