Vaid nooruspõlvest on tal üks teistsugune mälestus: „Pärast Ambla keskkooli lõpetamist tahtsin minna Tartusse juurat õppima ,kuid ma ei valmistunud selleks, läksin mütsiga lööma. Loomulikult ei saanud ma sisse. Tudengielu asemel ootas mind kolm aastat kohustuslikku ajateenistust sõjaväes.“ Peale armeeteenistust vene vägedest naasis mees küll kodukohta, kuid perekondlikel põhjustel koliti peagi Põlvasse. Põlva MEKis (mehhaniseeritud ehituskolonn) alustas Avo noore mehena oma töömehepõlve töödejuhatajana.

Siia kanti jõudis Avo Kull 1982. aastal Rapla MEKi juhatajaks. „Iseenesest kõik sujus ja sobis, kuid mingil hetkel avastati rutiinse kontrolli käigus Moskvas, et mul pole paberit, pole kõrgharidust,“ muigab Avo. „Nii läksingi täismehena õppima Kuibõševi-nimelisse ehitusinstituuti.Kaugõppesessioonid kestsid seal kolm kuud jutti. See oli super kool ning sain ka oma lõbusa tudengiaja peetud.“

Kirjandushuvi oli Avos juba noore mehena. Sõjaväest saadud hea võõrkeeleoskuse tulemusena kuulus vene kirjandusajakiri Neva Avo lugemisvara hulka. „Kord oli Põlvas kohalikus ajalehetoimetuses sellest juttu ning toimetaja Enn Esko tegi mulle seepeale ettepaneku tõlketöödeks. Nii juhtuski, et hakkasin tõlkima ilukirjanduslikke lugusid Nevast. See andis mulle hea kogemuse, nägin, kuidas lood on üles ehitatud, kuidas on põnevust loodud. Sain briljantse kooli. Sõnavara ja lauseõpetuse osas sain tänu koostööle toimetajaga ka hea kogemuse. Kõik see arendas mind,“ vaatab Avo tänutundega tagasi ning lisab, et sai toona tõlketööde eest korralikku honorari.

Rapla-perioodil juhatajatöö ja õpingute kõrvalt Avol tõlketöödeks enam aega ei jäänud. Kaheksakümnendate aastate lõpu vabaduse tuuled ja muutuste rohked üheksakümnendad panid keskeas Eesti mehed proovile. „Minuvanuseid ärimehi on vähe. Paljud mehed ei suutnud muutustega kohaneda ega sammu pidada. Mind aitas kindlasti aktiivne eluhoiak,“ mõtiskleb Kull. „Mäletan esimest Soomes käiku. Seal oli ilus. Elu toimis. Kui laevaga tagasi sõitsime, siis mõned inimesed nutsid: mis meiega küll vahepeal tehtud on! Hala oli palju. Samas olid nooremapoolsed inimesed rohkem vaikselt, noored mehed pigem tegid märkmeid, nad nägid selles pigem võimalust, mille poole püüelda.“

Tegusa mehena võttis Avo olukorrast parima: ta nägi maailma avatust ja võimalusi, see sõit oli talle motivatsiooniks inglise keele õppimisel. „Tüütasin ühel suvel oma lähedased vist päris ära. Võtsin oma materjalid, töötasin nendega ja palusin end kodustel kontrollida. Kuid sain sellest nii palju tuge, et läksin Tiina Nurme sugestiivõppe kursustele. Hindan sealt saadut väga. Lisaks sain kuu jagu Rootsis ja Inglismaal keelt õppida. Tagantjärgi vaadates on see olnud väga tasuv investeering, see on mulle andnud aastakümneteks leiba!“ pajatab Avo.

Oma äriga tegelemise aegu olid mehe tööpäevad pikad, ligi kuueteisttunnised. Sel eluperioodil ei jäänud Avol aega ei tõlketöödeks ega kirjutamiseks. „Kui aga oma Optima tehase maha müüsin, olin kuuekümnene, siis tekkis mul taas rohkem aega iseenda jaoks. Praegu olen seotud vaid oma perefirmaga Koduvalgus, mis tegeleb valgustite hulgimüügiga.

Minu ülesandeks on kaubavalik ja ma pigem hoian asjade toimimisel silma peal,“ selgitab Avo ja lisab, et selleks kulub tal2–3 päeva nädalas.
Iseendale jäänud aja üheks sisustamisvormiks on Avo Kullil eneseväljendus –oma elukogemuse, mälestused ja sündmuste võimalikud lahendusvariandid vormib mees romaanideks.

„Ma hakkan kirjutama siis, kui mul on olemas loo lõpustseen. Ja dialoogid. Siis panen paika tüpaažid, kulminatsiooni, lõpu ja muu.

Minu arvates peab eelkõige kõnelema lugu ise. Olen pigem selline matemaatiku-tüüpi, võiks öelda analüütiline,“ mõtiskleb ta. „Ilmselt seetõttu ei saa minust kunagi väärtkirjanduse loojat, ma ei oska abstraktseid asju kirjutada. See on justkui kaasaegne dilemma, et liigume suunas, kus loost olulisem on tekst. Kuid minu arvamust mööda peaks eelkõige olema tugev lugu, seejärel tuleks sellele leida sobiv vorm. Seetõttu on abstraktsionism minule veidi arusaamatu. Jään meeleldi ajaviitekirjanduse juurde, seda loetakse.“

Suurt pilti vaadates on Avo Kulli jaoks oluline, et ka ajaviitekirjandusega tegeletaks ,et sellel ei lastaks omasoodu kulgeda. „Minu arvates tegeleb meie kultuuriajakirjandus liialt eliitkultuuriga. Loomulikult on see oluline valdkond, kuid selle tarbijaid on vähe, justkui Sirbi lugejate arv määrab(eliit)kultuuritarbijad. Kuid ajaviitekirjandust ei suuna kahjuks keegi. Näiteks on romaanivõistlustel auhinnatud noorte autorite hulgas tõeliselt andekaid tegijaid, kuid neil puuduvad professionaalsed oskused kirjutamisest. On kurb vaadata, kui arvustajad nad innustamise asemel lihtsalt maha teevad. Arvan, et ka ajaviitekirjandust ei tohiks unarusse jätta, seda tuleks suunata. Korüfeed aga ütlevad: fui, sellega ma ei tegele!“ tõdeb ärimees kahjutundega.

Kuigi Avo Kulli romaanid kuuluvad ajaviitekirjanduse hulka, loeb mees ise nii väärtkirjandust, millest eriti meelepärane on talle 20.sajandi klassika sari, kui ajaviitekirjandust. „Mõnikord loen krimkasid ja ehk loeksin ka head armastusromaani,“ täpsustab ta.

Huvilisi Avo Kulli raamatutele jätkub. Suure osa ärimehe ajast võtavad kohtumised lugejatega, .„Sageli küsitakse minult: kuidas lood sünnivad? Kas need on välja mõeldud või tõestisündinud lood?“ avab Kull kohtumiste tagamaid. Igal juhul on selgunud, et lugejatele tunduvad romaanid elulised. Tõepoolest, romaanid on tõetruud, ajastuhõngu edasiandvad, ärimees Kull kirjutab sellest, mida teab ja tunneb ning mida on mingit viisi kogenud. „„Haiglas“ olen kasutanud elulisi lugusid, mis seotud paljude mu tuttavate ja kaastöötajatega, aga „Vabrik“ on peamiselt mu enda lugu. Tegelasliine püsti pannes on mul konkreetsed inimesed silme ees, nende kõne, žestid ja olemus. Lisaks peavad minu romaanitegelased midagi tahtma ja selle nimel tegutsema, nad põimuvad teiste tegelastega, kes võivad tahta hoopis midagi muud. Võin öelda, et umbes poole romaanini on kogu tegevus justkui elust maha kirjutatud, siis aga hakkan tegelaste käike suunama. Selleks, et kõik lõpeks nii, nagu tahtnud olen, pean fantaseerima, samas peab kõik olema usutav,“ ava bKull oma romaanide loomisetagamaid. „Vot nii sünnivad lood!“

Lugejad on ka küsinud, miks naised Avo Kulli raamatutes nii litsakad on.
Ärimees arvab, et paipoisid ja liiga korralikud naised pole huvitavad, nad oleksid liiga kuivad tüübid. „Olen oma raamatutes kõikvõimalikke äärmusi siiski vältinud. Ka ropendamist. Korra olen selle eest nuhelda saanud ja see mõjus,“ selgitab Kull.

Oma nooruspõlve kirjanduslike tõlketööde kogemust hindab Avo Kull plussmärgiga. „See õpetas paljutki. Kuid lisaks olen ise õppinud. Kui võrrelda minu esimest romaani „Haigla“ romaaniga „Ausammas“ ,siis erinevus peaks olema näha. Minu kirjutamisoskus on kindlasti palju muutunud. Olen teadlikult õppinud, materjale selleks on piisavalt saada, kui vaid tahta. Olen lause loomist õppinud, teinud harjutusi. Lisaks olen tänulik oma toimetajale, kes on minu arengut toetanud ja mind mitmekülgselt õpetanud – Krista Mõisnik on selline vana kooli tegija, kes roogib välja sõnakordused jm,“ väärtustab ärimees arengut ja õppimist.

„Kui ma praegu oma esimest romaani vaatan, siis on mul küll mõnikord tunne, et ma ei taha seda väga lugeda, kuid mis seal salata, kui poleks olnud „Haiglat“, ei saaks olla ka arengut. Kõik on millekski vajalik!“

Avo Kull on ise sirgunud rüütliromaanide keskel, au küsimus on tema jaoks oluline. „See on mind mõjutanud, minu väärtushinnanguid. Kui aga mõtlen, mida tänapäeva noored tarbivad, mida loevad, siis tundub see veidi hirmutav. Pean tundekasvatust lapse arengus oluliseks,“ ütleb ärimees.

Oma peret peab Avo Kull oluliseks. Samuti hindab ta kodulinna. „Rapla on kõige ilusam linn Eestis!“ kõlab ärimehe suust siiralt ja kiiresti. Rapla on paik, kuhu Avo Kull on rajanud oma kodu, see on paik, mis on mehele pakkunud pealinnalähedust ja soodsat paika oma tehase rajamiseks. Nüüd, pensionipõlves pakub Rapla Avo Kullile aktiivset tegevust Rotary-klubis. „Kui Soome Rotary-klubi liikmed suvel siia tulevad, siis nad imetlevad alati Raplat, siinseid lilli ja puhtaid tänavaid. Mulle endale meeldib siinne rahu ja pealinnalähedus, see annab hea liikumisvabaduse. Lisaks saan siin rahulikult tegeleda oma hobidega: oma koduse kunstikoguga ja veinikoguga. Kui mõni vein hakkab käest ära minema, siis saan sõbrad kutsuda,“ muigab Avo. „No ja loomulikult on minu elu osaks lugemine ja kirjutamine. Häda on vaid selles, et olen harjunud raamatuid ostma ja neid kipub liiga palju kogunema. Iga paari aasta tagant teen kodus raamatute inventuuri ja annetan suure hulga teoseid kas raamatukogule või mõnele hooldekodule.“

Raamatud, mida ärimees Kull on lugenud, rändavad arendama kellegi teise maailmavaadet ja, kes teab, ehk juhtub neid laenutama mõni tulevane Tammsaare kirjanduspreemia laureaat või, mis veelgi uhkem, ehk on tolleks ajaks ajaviitekirjandusmaastikul loodud Avo Kulli nimeline preemia.

Avo Kulli kõige uuem romaan „Ausammas“ ilmus alles sel kuul.

Avo Kulli raamatud

2010 „Haigla“
2011 „Kaubamaja“
2012 „Vabrik“
2013 „Reporter“
2014 „Ausammas“