Birgitta Festival toob meie õuele Kanada indiaanlased
Birgitta Festivalil on missioon tuua Pirita kloostri müüride vahele eri maade religioonil ja ajalool põhinevaid etendusi. See on suurem risk, kui mistahes muu žanriga tegelemine. Selle valdkonna esinejad on rahvamuusikud, kes ei ela just liiga tsiviliseeritud elu. Nii peaks tõesti sõitma selliste ansamblite hankimiseks läbi suure osa maailmast ja nägema neid kohapeal. Kuna selleks maksumaksja raha kulutada ei saa ja enda oma niipalju pole, siis jääb üle loterii. Et kuidas seekord õnnestub. Ja kas üldse kohale jõuavad (sest passe neil inimestel ei pruugi olla, internet ja telefon pole neil just igapäevaseks tarvitamiseks), kui kohale jõuavad, siis kas kohanevad pärast pikka kurnavat sõitu meie oludega (eelmise sellise projekti taivanlased võtsid oma pliididki kaasa). Kas Eesti toit ja kliima neile üldse sobivad. Ühes lepingus oli, et olgu 24 kraadi sooja esinemise ajal - augusti lõpus kl. 21 mere ääres....No Pirita rahvas teab oma kandi temperatuure päris hästi. Nendega on huvitav, aga aeg-ajalt päris hirmuäratav - näiteks kui trupi juht teatab, et tema oma lavatöölisi meie omadega kokku ei lase. Meie selleaastaste esinejate hulgast sai paar tantsijat välja vahetatud, sest kui ikka passi pole, siis seda meie reisi jaoks teha on ka liiga keeruline. Selle eest aga nende esinemist põhjamaa inimene mujal ei näe. Kui just ise maailma otsa indiaanlaste kokkutulekule ei sõida. Ja loodetavasti tasub uskumatute seikadega maadlemise raskuse ära etenduse ainulaadsus ja autentsus. Paljudel maadel truppe, mis etnilise rahvusrühma kultuuri turistile kohandanud on, aga sellist turvalist pool-produkti me ei paku. Kui, siis olgu sügav ja ehe. Kõige huvitavam on aga see, et kui arvame, et nüüd näeme midagi täiesti enneolematut, siis selgub, et midagi on sel sajanditetagusel kultuuril meiega siiski ühist. Sattudes ühele suhteloengule, üllatas mind koolitajate ütlus, et suhteprobleemide puhul peaks kas tantsu vaatama või ise tantsima. No ja mida tegid indiaanlased sajandeid tagasi. Meilgi etenduv rahurituaal näitab seda, kuidas kaks tülisolevat pealikut pandi...tantsima. Sest just siis mõjutavad nende hinge ja keha kõrgemad jõud. Ja nad jõuavad tulemuseni, milleni läbirääkimiste ja kokkulepetega ei jõua. Ja seda on meiegi koreograafid mulle intervjuus öelnud, et kui pahandus majas, tuleb sõnad ära unustada ja suhelda kehakeeles. Sõnu võib valesti mõista, kehakeelt mitte. Kui Kanadas elavad eestlased (eestvedajaks meilgi tuntud Vaado Sarapuu) nende sõiduraha kokku saavad (alustatakse reisi muide Alaska Airlines´iga), siis peaks nad 14.augustiks koos oma maskidega kohale jõudma. Ja näitama seda rahvast, kel esivanemate karm seadus käsib tantsida.
Teiseks äärmuseks festivalil on Iisraeli vokaalgrupp Voca People (21. august). Miljoneid kordi YouTube´is vaadatud grupp kogub maailmas oma ainulaadse show´ga tõusva tähe kuulsust. Olles ise pärit planeedilt Voca (mille suhtluskeeleks muusika), peavad nad oma kosmoselaevaga tegema hädamaandumise võõral planeedil Maa. Selleks, et edasi lennata, peavad tankima oma laeva muusikalise energiaga. Nii laulavad (loe: kohandavad) nad läbi hulga Maa muusikat, tegemata vahet žanritel ja ajastutel - kütuseks läbi ühtviisi Bach ja rock. Igas riigis „tangivad" tulnukakostüümis lauljad ka otse publikult saadud selle rahva muusikat. Nii et etendus on loominguline ja igal maal veidi erinev. Objektiivsete väärtuste hulka kuulub laitmatu vokaal, pillide järeleaimamine ehk beat-box ja kaunis ansamblikõla. Vene rahvusballetti tasub vaadata neil, kes hindavad klassikalist vene balletti („Chopiniana" ning „Romeo ja Julia" 15. august) või siis värvikat-tempokat idamaa armastuslugu („Bajadeer" 16. august). Venemaa hinnatuima teatripreemia „Kuldse maski" on saanud lavastus Bizet´ ooperile „Carmen" (19. august) nii muusikateatri lavastuse kui naispeategelase kategoorias. Aga lavastus on alla 14-aastastele keelatud - karm tõelus armastuse võimalikkusest Hispaania vere ja poriga määrdunud tänavatelt. Teine näide Moskva ooperiteatri Helikon ja selle kuulsa lavastaja Dmitri Bertmani loomingust on aga just perele: Dvoraki ooper „Näkineid", mis põhineb Anderseni printsi ja näkineiu muinasjutul (18. august). Oluline on Birgitta Festivalil alati näidata omaproduktsiooni - seekord on see koostöös Pärnu Promfestiga. Noore Verdi tuline ooper „Attila" (13. august) toob publiku ette tavapärase aastates peategelase asemel noore võimeka Valgevene bassi Anatoli Siuko. Üllar Saaremäe lavastus hunnide kuningast tõotab üllatavat psühholoogilist režiid. Dirigent Erki Pehk on kaasanud Kaunase ooperi koori ja orkestri ning rahvusvahelise trupi lauljaid.
