Boris Kivik tutvustas oma mälestusteraamatuid
93aastane vitaalne, tragi ja kärmas vanahärra, kes muuseas sõitis ise autoga kohale, tuli siinsele rahvale tutvustama oma mälestusteraamatuid “Elu kui unenägu” ja “Elu kui unenägu II”, milles ühtlasi killukesi ka Avispea kandi varasemast elust-olust. ....
Nii otsustasingi alates 1. oktoobrist 1962. aastast minna tööle Rakvere rajooni Avispea 8-kl kooli direktoriks.
Avispea 8-kl kool oli võrreldes Vihterpalu Mittetäieliku Keskkooliga, kust ma ära tulin, suurem. Ometi olid algklassid liidetud ja need töötasid vanas, Jakob Liivi aegses koolimajas. Samasse majja sain selleks aastaks ka oma elutoa, mida mul en-dal polnudki vaja kütta, sest kauaaegne koolidirektor Ellen Ühtigi, kes enne minu eelkäijat Paul Florenit oli kooli juhtinud, elas selles korteris ning tema pool oli ahjusuu. Vanemad klassid paiknesid üle maantee uutes, sovhoosi poolt kohandatud ruumides ja need klassid, 5.-8. olid kõik üksikud. Ainult 5. klass oli väike, alla 10 õpilase.
Õppetöö organiseerimine ei valmistanudki erilisi raskusi. Kuna septembrikuu läks täielikult sovhoosi kartulivõtmise peale, polnud tavapärane koolitöö sõna otseses mõttes enne minu saabumist veel alanudki. Tänu eelmise direktori Paul Floreni omakasupüüdmatutele nõuannetele ei olnud mul kooli juhtimisel peaaegu mingeid raskusi. Kõigeks selleks oli hea õpetajate kaader suureks abiks. Kooli majandust aitas tugevasti Triigi sovhoos eesotsas ehitusosakonna juhi Pauga, loomulikult kooskõlas sovhoosi direktori Georg Jansoniga. Tõele au andes - palju tegi ehitusjuht Pau ka täiesti omal vastutusel.
Huvitavaks ürituseks oli Avispeal kunagi varem tegutsenud näiteringi taaselustamine, mille initsiaatoriks oli hiljuti Triigi sovhoosi uueks parteiorganisaatoriks tulnud Mihkel Nirgi, kes osutus väga heaks energiliseks lavastajaks. Sovhoosi töötajaist oli osatäitjaks peale rahvamaja juhataja veel peaagronoom Teet Kukk. Külast tegid kaasa Ene Selgmäe ja üks vanahärra Ong. Avispea kool oli kõige tugevamalt esindatud: Elvi ja Paul Floren, Evi Haugjärv, kauaaegne endine õpetaja Elfriede Valdmaa ja mina oma naise Elsaga. Näidendiks oli humoorikas lugu “Igal oinal oma mihklipäev”.
Kui olime kuu-poolteist, võib-olla et kauemgi, paar korda nädalas proove teinud, saime selgeks ja võisime Triigi rahvamaja täissaalis oma esimese etenduse anda. Avispeal oli samuti olemas endise rahvamaja saal, kus meil kehalise kasvatuse tun-de peeti ning koolipidusid korraldati. Seal tõime etenduse juba teistkordselt lavale. See jäigi meie ainukeseks mängitud lavastuseks. Alustasime ka Tammsaare “Kõrboja peremehe” proovidega, millega me ei saanud esialgu kuidagi hoogu sisse. Tekkis nimelt raskusi osade jaotamisega. Lõpuks saime rollid jaotatud. Ometi soikus see kõik, kuna proovid olid alles algstaadiumis, kui algas kooli reoorganiseerimine.
Saabus 1967. aasta suvi. Nüüdseks, kui olin viis aastat oma väikese kooli juhtimisega harjuda jõudnud (ka Triigi sovhoosiga olid meie suhted head ja majand oli täiesti võimeline oma ainukest väikest üldhariduslikku kooli nii majanduslikult kui ka moraalselt toetama), tuli haridusosakonnast teade, et alates uuest õppeaastast reorganiseeritakse kool neljaklassiliseks algkooliks. See tähendas ju seda, et enamus õpetajaid pidi endale uue koha leidma.
Vahepeal aasta tagasi -oli Pudivere ühekomplektiline algkool juba kaotatud ja selle juhataja oligi üheks meie algkooli klassiõpetajaks. Seega oli meil küllaga neid kohalikke õpetajaid, kes oleksid meeleldi jäänud loodavasse kahekomplektilisse Avispea algkooli õpetajaks, näiteks Evi Haugjärv, kel oli oma maja külas. …
Boris Kiviku tee viis Avispealt edasi Roela 8-klassilisse kooli.