Vanaema mäletab, et kandis pulmapäeval seljas tumesinist kleiti ning jalas kalanahast kingi, vanaisal oli seljas ülikond. Pruudikimpu ei olnud, abielusõrmused lasti teha kuldrahast. Voorimeheks oli vanaema onu Osvald Pääsuke, kellega koos sõideti pruudi sünnikoju. Suurt pulmapidu ei peetud, aga vanaema ema Alma-Helene Uibo oli hoolt kandnud, et seapraad, sült ja muu ikka laual oleksid. Kooselu alustati Viinalassil, hiljem kerkis vanaisa kuldsete käte abil Rõngu alevisse nende oma kodu.

Nii vanaema kui vanaisa on tänagi väga indu täis. Vanaisa tunneb hästi tehnikat, sõidab auto ja traktoriga, teeb ehitus- ja remonditöid, puutööd ning aitab igast pillist heli välja võluda. Talviti ootab ta, et ikka lund sajaks, sest siis on, mida teha. Vanaema töö on suure majapidamise eest hoolitsemine ja kord on tal majas. Ta teab hästi, kuidas teha kõige paremaid kotlette ja pannkooke. Kevadeti panevad nad ikka kartuli ja muu aedvilja maha, korjavad marju ning teevad need moosiks ja mahlaks. Vastu talve varutakse metsast küttepuid ja nii igal aastal.

Vanaema ja vanaisa on üles kasvatanud kaks tublit last. Mõlemad tegutsevad praegu haridusvaldkonnas: poeg Aivar peab Hagudi koolis mitut ametit ning õpetab Märjamaa Muusikakoolis rahvakannelt, tütar Raina töötab Põlva Muusikakoolis klaveriõpetajana. Vanaemal ja vanaisal on ka viis lapselast ning pojapoeg Martin tõstis möödunud aasta eelviimasel päeval nende kraadi veelgi, nagu vanaema ise ütles, ja tegi neid vanavanavanemateks.

Vanaema on öelnud, et jagelemiseks ja leppimiseks pole suurt aega olnud, sest elu ja töö on kogu aeg peale sundinud. Just töö ning lihtsad argised pisiasjad on neid kogu aeg tegevuses ja tänu sellele ka hea tervise juures hoidnud. Nad tegutsevad koos, vaatavad ühes suunas ja käivad ühte sammu. See ongi nende briljandi saladus.

Armsad vanaema ja vanaisa! Teil on põhjust uhkust tunda ja meil samuti. Kõik lähedased soovivad teile ikka rõõmsat meelt, teotahet, tugevat tervist ning veel palju õnnelikke aastaid üheskoos.