Tallinnast sõitsime kõigepealt Viini, kus meil oli peaaegu kuus tundi vaba aega. Võib juba ette öelda, et kui Bulgaariat reklaamitakse kui päikselist maad, siis terve meie reisi jooksul nägime päikest ainult lennukiaknast, kui lendasime pealpool pilvi. Olime juba enne reisi uurinud, kuidas jõuda Viini lennujaamast kesklinna ja üsna hõlpsasti me sinna jõudsimegi. Viinist meil eelnevalt aimu polnud, usaldasime ennast linnakaardi hoolde. Tänavad meenutasid Tallinna vanalinna: väga heas korras vanaaegsed majad ja üsna kitsad tänavad.

Tänavatel nägime tõldu, millel ees uhked hobused. Olen kuulnud, et Viini kohvikus ei ole sobiv küsida lihtsalt kohvi, vaid pead täpselt teadma, mida tahad, seetõttu läksime sööma McDonaldsisse, kus kõik oli turvaliselt tuttav.

Kui vahel tundub, et lennujaamades liikumine peaks juba päris selge olema, siis alati on mingi toiming natuke teistsugune. Otsisime kohta, kus registreerida lend Sofiasse ja lõpuks leidsime õige koha lennujaama sisehoovis väikses majakeses. Jõudsime õigeks ajaks lennukile ja õhtul maandusime Bulgaaria pealinnas Sofias.

Meile olid vastu tulnud Comeniuse projekti Bulgaaria õpetajad, lisaks olid seal veel itaallased ja poolakad. Algas 200-kilomeetrine bussisõit läbi uduse ja pimeda Bulgaaria Kozloduysse. Kristiina ja Kelli said seal kokku perekondadega, kelle juures nad Bulgaarias viibimise ajal elasid ja õpetajad läksid hotelli.

Hommikul ärgates nägime, kus me oleme. Aknast paistis lai jõgi, kalda ääres seisid laevad. Kuna ilm oli sama jahe ja udune kui Eestiski, võisime ainult ette kujutada, kui ilus näeb seal kõik välja suvel.

Esimene päeva hommikul oli kogu kool üles rivistatud koolimaja ette, mängiti hümni, peeti kõnesid, kohalikud õpilased laulsid, tantsisid ja mängisid pilli. Meile näidati koolimaja, astusime sisse klassidesse. Koolimaja ei erinenud eriti meie omast, siiski meenutas natuke nõukogude aega. Direktori kabineti arvuti ekraanil olid videokaamerate pildid, ta sai jälgida kogu koolimajas toimuvat.

Esimesel päeval toimusid kõikide riikide traditsioonilised esitlused. Seekordseks teemaks olid rahvustoidud. Kristiina ja Kelli olid valmistanud voldikud, kus olid pildid ja retseptid nende toitude kohta, mis Eestit kõige paremini iseloomustavad. Olime ka filminud, kuidas tehakse leiba ja kama. Kõik riigid olid kaasa võtnud oma toite. Meil oli kaasas must leib, või, vürtsikilud, hapukurki, jõhvikaid ja külmutatud maasikatoormoosi. Kohapeal valmistasime kõigest selles väiksed tikuvõileivad. Kuulasime ja vaatasime kõikide riikide lühifilme ja pärast saime proovida toite, mis iga riik välja oli pannud.

Bulgaarias toideti meid külluslikult. Kui oleme harjunud, et salatit lisame põhitoidule, siis seal eelnes põhisöögile suur taldrikutäis salatit, kus olid kurgid, tomatid, juust ja mõnikord ka oliivid. Järgnes supp ja praad.
Kõige lõpuks oli veel magustoit. Söögi juurde toodi saia, vahel oli see lihtsalt saiaviil, vahel mingi spetsiaalselt küpsetatud sai. Pärast oli raske ennast liigutada, meile tundus see raiskamisena, sest inimesed lihtsalt ei jõudnud kõike ära süüa.

Esimese päeva oodatuimaks sündmuseks oli õpetajate ekskursioon Kozloduy aatomielektrijaama. Enne elektrijaama territooriumile jõudmist oli politseikontroll, mille juures põles tabloo, kust võis lugeda, et kiirgusfoon on „normalen", isekeskis arutasime, kas on ette tulnud, et tablool põleb mõni teine sõna. Elektrijaamas korjati meie dokumendid kokku, uuriti neid, pidime andma allkirja. Kozloduy linnas elab umbes 15000 elanikku, väidetavalt umbes 4000 töötab aatomielektrijaamas. Mobiiltelefonid kästi lülitada välja, pilti teha ei tohtinud, meile anti kiivrid, midagi katsuda ei lubatud, kõik see tekitas põnevust. Väikebuss sõidutas meid kohale, üleriided soovitati jätta bussi. Edasi ekslesime mööda pikki koridore, meie grupist tehti pilti, mida me pole veel kätte saanud, väidetavalt pidid pildid läbima ka mingi kontrolli. Selles tähtsas ruumis, kus kogu see aatomi lõhustamise salapärane protsess toimus, oli tõesti hästi soe, meile öeldi, et 40 kraadi. Siis viidi meid ruumi, milliseid on kõik kindlasti näinud filmides. Seintel erinevat värvi tulukesi vilkumas, keset ruumi arvutite ees tõsiste nägudega mehed ja naised. Meile räägiti nende tööst, vastati küsimustele.

Selle aatomielektrijaama ehitasid 80-ndatel venelased ja meile öeldi, et peaaegu kõik töötajad räägivad ka vene keelt. Meie õpetaja Riinaga mäletame, mis juhtus 1986. aasta aprillis Tšernobõlis, see tekitas väikese kõhedustunde.

Tegelikult on selles jaamas vastavalt euronõuetele mitu reaktorit suletud ja praegu käigusolevad moderniseeritud. Teisel päeval oli ekskursioon Bulgaaria tsaaride kunagisse elupaika Veliko Tarnovosse. Sinna sõitsid nii õpilased kui õpetajad. Sõit võttis aega tunde. Meil oli võimalus bussi aknast vaadata, missugune näeb välja Bulgaaria.

Põllud olid koristatud ja küntud. Peaaegu iga Bulgaaria majapidamise juurde kuulub viinamarjaaed.

Veliko Tarnovo on olnud Bulgaaria tsaaririigi pealinn 12.-14. saj. Keset linna on mägi, mida ümbritseb jõgi. Mäe otsas oli kunagi kindlus, mille varemeid oli ka praegu näha. Seal asus tsaaride residents, praegu on mäetipus kirik, mis on ehitatud endise kiriku vundamendile, kiriku seinu katavad ühe kaasaegse bulgaaria kunstniku tööd, mis kujutavad pilte Bulgaaria ajaloost.

Kolmas päev algas laevas, mis seisis meie hotelli taga jõel. Oli plaanis ka laevasõit, kuid ilmaolud polnud selleks sobivad. Laevas asus muuseum, mille eksponaadid tutvustasid Bulgaaria ajalugu 19. saj. See laev osales 1876. a aprilli ülestõusul türklaste vastu, ülestõusnute eesotsas oli Bulgaaria poeet ja revolutsionäär Hristo Botev, kelle nime kandis ka meid võõrustanud kool. Laeval toimus bulgaaria keele tund. Bulgaarias on kasutusel slaavi tähestik ja keel on vene keelega üsna sarnane.
Comeniuse projektis osalevad Bulgaaria õpetajad oskasid ka vene keelt, bulgaaria kooli õpilased õpivad vene keelt teise võõrkeelena, kuigi nädalas on üks tund ja tegelikult õpilased rääkida eriti ei oska.

Neljandal päeval külastasime kohalikku piirkonnakeskust Vratzat. Linna ümbritsesid mäed, mis paksu udu tõttu olid ainult aimatavad.

Käisime loodusmuuseumis, Bulgaaria ajaloo ja etnograafia muuseumis. Edasi algas mäkketõus, läbi udu oli päris võimatu näha, kui kõrgele me lõpuks jõudsime. Hiljem selgus, et käisime ära 830 m kõrgusel.

Kuna turismihooaeg oli läbi, siis toimusid mäe otsas põhjalikud remonditööd, üles oli võetud ka tee, mis viis Ledenika koopa juurde. Sumpasime läbi lõpmatu pori, õnneks koopa väravad ikkagi avati meile. Asi oli seda poris trampimist väärt. Koopas, mis koosneb kümnest saalist, kasvavad laest alla stalaktiidid ja maast ülespoole stalagmiidid.

Giid rääkis, kui kaua võtab aega ühe sellise purika kasvamine. Õhutemperatuur koopas kõigub -15 ja +7 kraadi vahel. Turistide jaoks on koopasse rajatud trepid ja saalid valgustatud. Nendes koobastes on kunagi elanud inimesed, praegu elavad seal nahkhiired ja ämblikud, taimedest on ainult mõned samblad. Ühes saalis oli väga hea akustika, seal korraldatakse isegi kontserte. Ka meie õpilastel oli võimalus seal oma lauluhäälel kõlada lasta.

Lõpuõhtu, mida peeti ühes uhkemas linna restoranis, oli tõeliselt pidulik: kaetud olid pikad lauad, peeti kõnesid, saime näha bulgaaria tantsu, mille olid ära õppinud õpilased, vahetati kingitusi, jällegi laulsid ja tantsisid kohalikud õpilased.

Tagasisõit koju algas juba kell kaks öösel ja korralikult magada saime alles koju jõudes. Ka tagasisõit ei möödunud päris ilma viperusteta: lennuki väljalend Viinist Tallinnasse hilines pool tundi.

Meie minutipealt välja arvestatud kojusõit Tallinnast lõunase rongiga ebaõnnestus, nii tulimegi koju õhtuse rongiga. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul on alati hea tunne koju jõuda, siis saad aru, kui hea meil siin Eestis ikkagi on.

Silva Murik

* Mina käisin nii kaugel reisimas esimest korda ja mulle väga meeldis seal. Sõitsin ka esimest korda lennukiga, aga see oli täitsa tavaline nagu bussisõit, ainult kõrvad läksid vahel lukku.

Väga huvitav oli ööbida peres, aga miinus oli see, et minu peres ei osanud keegi inglise keelt. Toidud olid seal kodus väga teistmoodi kui meil, aga siiski üpris maitsvad. Õppisime ka Bulgaaria rahvatantse, mis erinesid meie tantsudest.

Õhtuti käisime klubides ja jõudsime iga päev koju alles öösel. Mulle väga meeldis, et klubides tantsiti koos Bulgaaria rahvatantse ja seltskonnad olid väga suured. Inimesed olid väga lahked ja sõbralikud.

Olen selle reisiga väga rahul ja kui on kunagi veel võimalust, tahaksin sellisest projektist kindlasti osa võtta. Soovitan kõigil sellistes asjades osaleda, alati kui võimalus on.

Kristiina Jaanus 9. klass