Eesti ajaloo suurkuju: Johan Laidoner

12. veebruaril möödus 128 aastat Viiratsi vallast pärit Johan Laidoneri sünnist. «Kuukiri» meenutab sel puhul Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku abiga selle suurmehega seotud olulisemaid fakte.

Kaukaasiast läänerindele

Johan Laidoner sündis 12. veebruaril (vkj 31.01.) 1884 Viljandimaa Viljandi kihelkonna Viiratsi valla Raba talu sulase peres. Õppis Viiratsi valla Asumaa koolis 1892-1894, Viljandi linna algkoolis 1895-1897 ja Viljandi linnakoolis 1897-1900. Sõjalise hariduse omandas Vilno (Vilnius) sõjakoolis 1902-1905 ja Nikolai Sõjaväeakadeemias Sankt Peterburis 1909-1912. 

Laidoner astus vabatahtlikult augustis 1901 sõjaväkke ja määrati 110. Kaama jalaväepolku Kovnosse, kus läbis õppekomando. Läkitati septembris 1902 sõjakooli, mille lõpetas aprillis 1905. Ülendati alamleitnandiks mais 1905.

Määrati 13. Erivani (Jerevan) ihugrenaderidepolku Manglisi linnas Tiflisi (Tbilisi) lähistel. Teenis nooremohvitseri ja viimaks ajutise rooduülemana. Ülendati leitnandiks novembris 1908. Astus oktoobris 1909 sõjaväeakadeemiasse, mille lõpetas juunis 1912. Jätkas teenistust endises väeosas. Ülendati alamkapteniks jaanuaris 1913. Sama aasta aprillis määrati teenistusse Kaukaasia sõjaväeringkonna staapi, kust septembris 1913 viidi 1. Kaukaasia laskurpolgu roodu ülemaks. Juulis 1914 määrati 3. Kaukaasia korpuse staapi ning läkitati Esimese maailmasõja puhkedes Edelarindele.

Pälvis Georgi mõõga selle eest, et ööl vastu 11. oktoobrit 1914, lahingute ajal Gorbatka raudteejaama piirkonnas, teostas luuret Politino rajoonis. Luurekäigu jooksul kogutud andmetele tuginedes sooritati ööl vastu 12. oktoobrit edukas rünnak.

Ülendati kapteniks detsembris 1914. Märtsis 1915 nimetati 21. diviisi staabi vanemadjutandiks. Novembris 1915 määrati Läänerinde staabi luureosakonna ülema abiks. Ülendati alampolkovnikuks augustis 1916.

Märtsis 1917 nimetati Kaukaasia grenaderidediviisi staabiülemaks. Oktoobris 1917 määrati 62. diviisi staabi ülemaks. Osales Esimese maailmasõja ajal lahingutes Austria-Ungari vägede vastu Galiitsias ja Poolas ning saksa vägedega Leedus ja Valgevenes. Sai kahel korral haavata ja korra põrutada.

Tagasi kodumaal

Kutsuti oktoobris 1917 Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee loodava 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks. Jõudis Eestisse jaanuaris 1918 ning asus diviisi juhtima. Ülendati polkovnikuks aprillis 1918. Saksa okupatsiooni algul siirdus Petrogradi, kus organiseeris Eesti ohvitseridest võrgustikku ja sõjaväelaste saatmist Põhja-Venemaale Arhangelskisse Eesti Leegioni loomiseks.

Vabadussõja algul, 8. detsembril 1918 saabus Soome kaudu Eestisse. Ajutise Valitsuse esindajana siirdus samal päeval Liibavisse (Liepāja) ja tõi Briti eskaadri Tallinna reidile. Määrati 14. detsembrist 1918 Operatiivstaabi ülemaks. Vabadussõja kõige keerulisemal ajal, kui Punaarmee oli hõivanud suure osa Eesti territooriumist, nimetati alates 23. detsembrist 1918 Eesti Sõjavägede Ülemjuhatajaks. Ülendati kindralmajoriks jaanuaris 1919. Ühtlasi Sõjanõukogu liige oktoobrist 1919. Märtsis 1920 ülendati kindralleitnandiks.

Kolmandat korda nimetati Sõjavägede Ülemjuhatajaks 12. märtsil 1934 ning oli sellel kohal kuni 22. juunini 1940. Vabastati Nõukogude okupatsioonivõimude survel 22. juunil 1940 Sõjavägede Ülemjuhataja kohalt. Arreteeriti Nõukogude repressiivorganite poolt 19. juulil 1940 Viimsi talus. 

Suri 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas. Maeti Vladimiri linna kalmistule ning tema haud on seniajani teadmata. Kenotaaf Tallinna Siselinna kalmistu Nevski surnuaia osas perekonna haual. Vladimiri linnakalmistu väravale asetati 12. veebruaril 1999 mälestustahvel.

Kindrali mälestust on jäädvustatud mitmel moel. Sünnikohas Viljandi (praeguses Viiratsi) vallas avati 23. mail 1937 mälestusmärk (purustati septembris 1940, taastati septembris 1990). Viljandi linnas Mõisamäel avati 22. juunil 2004 Laidonerile pühendatud ratsamonument.