Eesti endine suursaadik Ukrainas: venemeelsed on nagu Interrinne – nad on kõvad karjujad, mis ei tähenda, et nad oleksid enamuses
Olukord Ukrainas on ajalehtede esikülgedelt taandumas, konflikt on veninud pikale. Ometi on Eestis üsna palju inimesi, kes selle riigi pärast südant valutavad. Nii mõneski mõttes on Ukraina meile lähemal, kui kilomeetrid näitavad. Üks mees, kel on Ukraina igapäevaselt mõtteis, on Paul Lettens, kes oli Eesti suursaadik Ukrainas sealse oranži revolutsiooni ajal aastatel 2002-2006, kirjutab Kuulutaja.
Paul Lettens on mõni aasta tagasi Tallinnast Võsule kolinud ettevõtja, kes lisaks äritegevusele võtab ette veel palju muudki. Ta on Eesti NATO ühingu liige, kuulub ettevõtjate klubisse Wesenberg.
2004. aasta oranži revolutsiooni mäletab Lettens väga hästi. „See oli Ukraina ärkamisaeg,“ märgib Lettens. „Eesti ja Ukraina alustasid sisuliselt samast kohast. Meie eelis oli see, et meil oli olnud esimene Eesti Vabariik, oli ka inimesi, kes seda mäletasid, igatsesid. Meil oli kogemus, oli, kust jätkata. Ukrainas oli oma valitsus olnud kõigest 9 kuud ja sedagi vaid Lääne-Ukrainas. Sel hetkel, kui nad oma vabaduse kätte said, ei osanud nad sellega nagu midagi peale hakata.“
Lettensi sõnul muudab Ukraina jaoks olukorra komplitseerituks see, et riik on alati olnud keeleliselt pooleks. „Ida pool Dneprit räägitakse vene keelt, läänes ukraina keelt. Lvivis üldiselt ei osatagi vene keelt. Maidani sündmuste ajal hakati inimesi hirmutama ukraina keelega, ärritati venekeelne elanikkond üles. Alati on keegi, kes oskab sellist segadust ära kasutada,“ teeb endine suursaadik otseseid vihjeid Venemaale, kes on ikka valmis kaasmaalastele appi tormama. „See on 21. sajandi häbiplekk,“ kurjustab aga Lettens. „Euroopas võtab üks riik lihtsalt ära osa teise riigi territooriumist ja midagi ei juhtugi. Siin tuleb aga meelde tuletada, et 1994. aastal loobus Ukraina tuumarelvast ja lääneriigid andsid Ukrainale territoriaalse terviklikkuse garantii.“
Ukraina võimalikku lõhenemisse Lettens ei usu. „Kui ma seal töötasin, siis olid ka Ida-Ukraina venelased veendunud ukrainlased. Venemeelsetega on umbes samamoodi nagu meil omal ajal Interrindega – nad on lihtsalt nii kõvad karjujad. See ei tähenda, et nad oleksid enamuses.“
Loe pikemalt Kuulutajast.
