Eesti Kunstiakadeemia tudengid Võsul: mida tudengid „avastasid", millised mõtted neil tekkisid?

Eelmise aasta oktoobri lehes kirjutasin volikogu poolt vastu võetud arengukavast.

Selles artiklis oli ka järgmine lõik „Ka oma arengukavas oleme kirjeldanud esialgu just Võsule idee leidmise vajadust. Kuigi oleme sellele leidmisele andnud koondnimetuse ideekonkurss, siis ikkagi on seni lahtine metoodika, mille alusel edasi toimetada. Selge on vaid see, et ise me pole vastuseid leidnud ning seega tuleb kaasata abilisi. On ju teada, et loll pole niivõrd see, kes ei tea vastuseid, vaid see, kes ei tea ja ei julge seda tunnistada. Meie oleme jõudnud teadmiseni, et ise ei tea ja ka selle äratundmiseni, et vajame kompetentset abi. Juba kevadest oleme rääkinud läbi Eesti Kunstiakadeemia otsustajatega, et jõuda koostööni. Eesti Kunstiakadeemia kogemused linnaplaneerimises lubavad loota, et tudengite ning nende juhendajate abiga ning kaasates kohalikku aktiivsemat osa kogukonnast, leiame ka tõsiselt võetava idee Võsule. Idee, mille kompleksne elluviimine aitaks Vihula valda päästa ääremaastumisest, tooks tagasi noored, suurendaks sündivust, tooks vahendeid valla kassasse. Paraku on see protsess, mille elluviimine nõuab järjepidevust ja mille tulemusi ei saa oodata kiirelt ning lähitulevikus."

Täna saame öelda, et jõudsime oma idee otsimise järgmisesse faasi ja magistriõppe tudengid koos juhendajatega, kelle eestvedajaks doktorant Jaan Tiidemann, olid nö välitöödel 22-24 jaanuar 2013.

Kuidas kõik algas?

Ilmselt saab ka pime aru, et püsielanikkond on Vihula vallas langenud, lapsi jääb üha vähemaks, noored lähevad ja vaid mõned üksikud tulevad tagasi. Usun, et suures piires saadakse ka aru miks see nii on. Samas emotsioonide pealt järeldusi ei tehta ja arenguid ei planeerita samuti ilma analüüsita, pelgalt tunnetele toetudes.

Kui vallavalitsus 2012. aasta alguses alustas valla arengukava ajakohastamisega, siis tegime meiegi erinevaid analüüse ning loomulikult kinnitasid need analüüsid, et olukord pole kiita. Samas 2012. aastal valla arengukava ajakohastamisel tehtud analüüs haaras pikemat perioodi ajas tagasi ning püüdis näha trende ja trendide põhjustajaid.

Ilmnenud trendid kinnitasid kõige halvemaid stsenaariume - Vihula vald on väheneva rahvaarvuga vananev vald, kus hoo on sisse saanud nende noorte, kes on parimas järglaste muretsemise eas, lahkumine vallast. Põhjusena on kõige suurema tõuke noorte väljavooluks andnud kohapealsete äraelamist võimaldavate töökohtade puudus ja sellest johtuv ränne töökohtade juurde. Meie analüüside paikapidavust toetasid ka eelmise aasta jooksul avaldatud Statistikaameti andmed rahvastiku ja eluruumide loenduse osas ja aasta lõpu poole ka OÜ Geomedia uuring kohalike omavalitsuste nn võimekuse osas.

Tulles tagasi meie analüüsi juurde eelmise aasta alguses, siis sai selgeks, et vallal ongi valida 2 teed, millest esimene on isevoolne ja teine püüd probleemiga tegeleda ja suunata läbi erinevate lahenduste leidmise, mis vastustaksid rahva äravoolu ja ääremaastumise protsessi. Kõigile meile oli ja on selge, et tööealiste lahkumise protsessile tagasikäigu andmiseks on vaja lisaks suvisele atraktiivsusele leida piirkonnale stabiilne aastaringne tegevus.

Milline? Seda on nimetatud miljoniküsimuseks ja sellele vastust me pakkuda ei osanud. Siit siis sündiski otsus püüda kaasata abi väljast. Meie valla üks positiivseid külgi on see, et meil elavad osaajaga paljud erinevatel aladel tuntud inimesed. Nende hulgas ka Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi.

Otsustasimegi temaga konsulteerida. Kohtusime 2012. a kevadel ja sellest kohtumisest sai alguse protsess, mis päädis jaanuaris 2013 tudengite külastusega Võsule.

Mida tudengid „avastasid", milliseid mõtteid neil tekkis?

Lihtne ja isegi lihtsameelne oleks arvata, et laseme 18 tudengit kolmeks päevaks Võsule lahti ja nende lahkudes on kõigile murelikele küsimustele vastus olemas.

Paraku nii lihtne meie kõigi ees oleva ülesande lahendus ei ole. Avaseminaril tõdesid nii valla esindajad kui ka magistrandid ja nende juhendajad, et suur samm on juba seegi, et akadeemia nii lühikese ajaga selle teema oma õppekavasse suutis integreerida ja teisalt oli tõdemuseks seegi, et selle kolmepäevase välitöö tulemusel tõenäoliselt meie miljoniküsimusele ühest vastust ei leita, kuid hulganisti uusi küsimusi võib tekkida küll. Ja eks ta suures piiris nii ka läks.

Viimasel päeval (24.01) toimus välitöö lõpuseminar, kus tudengid esitasid oma mõtteid Võsu (ja lähiümbruse) ruumilistest võimalustest.

Nagu oodata oligi, siis oli mõtteid hulgi, neist osa eeldavad suuremaid investeeringuid, teised jällegi entusiasmi ja tahtmist, mitmete rakendamine kokkuleppeid kaitseala valitsejaga. 

Mis edasi saab?

Edasi kirjutavad tudengid oma mõtted, mida esitati, raporti kujul paberile ja siis on neid võimalik juba kõigil lugeda. Siit edasi ilmselt on vaja kogukonnal otsustada, mida soovitakse teha.

Kindlasti ei ole konstruktiivne eestlaslik suhtumine, et jälle üks ettepanek, mis läheb riiulisse tolmuma. See oli esimene samm ja väga loodan, et tuleb ka järgmine ja sellelegi veel järgmine.

Üks järgmistest sammudest on lasteaaias ja koolis suuta panna õpetajad kaasa mõtlema ja leidma võimalusi laste tõeliseks kaasamiseks reaalsesse tegevusse - anda mängule lisaväärtus. Teine on kindlasti investori leidmine laululava rajamiseks. Kolmas samm võiks olla nüüd juba tõepoolest rannaalale ruumilise planeerimise ideekonkursi - võistluse välja kuulutamine arhitektide hulgas. Kindlasti aitavad kaasa nii meie töös oleva kergliiklustee planeeringu valmimine, kui ka Võsu ja Käsmu sadamatega seonduvate planeeringute realiseerimine.

Ja loomulikult on vaja kogu teemale saada toetus kogukonnalt ja tema esindajalt - volikogult. St volikogu peab oma otsustes olema suunaja ja eestvedaja rollis. Olen päris kindel, et tänane volikogu koosseis on mõistnud kui täbaras olukorras me oleme ja lüües täna käega ei lähe olukord mitte paremaks. Loodan ka tulevaselt, aasta lõpus valitavalt, sellist arusaama ja sellega kaasnevat tahet olukorda ise muuta, siis pole miski võimatu.

Kahjuks väga kiireid ja otsustavaid muudatusi toovaid lahendusi meil täna laual pole, on kannatlikkust ja püsivust nõudvad lahendused. Igal juhul ootame ka aktiivsete ja tahtmist täis inimeste osavõttu. Selleks on oodatud erinevad ettepanekud ja koostöö pakkumised valla üldmeili aadressile [e-mail] ja aktiivsuse olemasolu korral korraldame veel kevadel huvitatute kokkusaamise.

Seda, et hea tahtmise ja ettevõtlikkusega on võimalik ka ühtteist lühikese ajaga korda saata, tõestasid tudengid oma 23.01 õhtuse improviseeritud „Potkuriralliga", kus tõepoolest lühikese ette teatamisega suudeti tuua võistlema ka võsukate võistkonnad.

Siit on hea näide, et tahtmist meil on. Heademõtete genereerimisele aitavad kaasa ka tudengitest rannale jäänud pilliroost kujud, mille mõtte võib iga võsukas enda tarvis ise lahtimõtestada.

Lõpetuseks soovin kõikidele häid ideid ja kordaminekuid 2013. aastal.

______________________________________________________________________________
Järgnevalt toon mõned näited (Tegemist on minu arusaamaga tehtud esitlustest, seega on võimalik, et jääb midagi rõhutamata. Samas tuleb selle töö kohta ka lõppraport, kus on tegijate mõtted kellegi kolmanda poole moonutusteta. R.U.) ja kuna tudengid tegid oma tööd kolmes grupis ning eraldi ka oma töid presenteerisid, siis püüan oma ülevaates jälgida nende gruppide esitlusi.

1. Rohujuure tasand. Alustada lastest, kaasata nad Võsu arengusse ja koos nendega kujundada piirkonna identiteeti. Idee mõte on selles, et kui laps on panustanud oma tegevusega kodukoha arengusse, siis see tegevus seob ta tugevamini kodukoha külge ja ta võib soovida peale õpinguid siia tagasi tulla ja alustatut jätkata. Selle idee üheks osaks oli ka nö Võsu brändide loomine ökotoidu pakkumisega, kus ahela alguses kasvatatakse tooraine ja ahela lõpus see turustatakse kas kohapeal või kaugemal. Sealjuures toimuks kõik avalikult ja ehedalt järgides meie eelkäijate traditsioone ja töövõtteid. On selge, et selle idee kasutamine meie probleemile kiiret lahendust ei too ja kuivõrd siin pole lahendust põhiküsimusele - piirkonna arengut kiirendavate aastaringsete töökohtade operatiivne loomine (tekivad protsessi arenedes), siis ainult sellele ideele keskendumisel võime ühel hetkel konstateerida, et meil polegi enam lapsi, keda kodukohaga siduda, sest nad on vanemate poolt ära viidud sinna, kus vanem on endale elatusallika leidnud. Samas idee pole paha ja kombineerides seda teiste mõtete ja võimalustega, on täiesti arvestatav jätkusuutlikkuse tagamiseks pikemas vaates.

2. Pealehakkamine on pool võitu.

Kui eelmise punkti pealkiri oli tudengite oma, siis käesoleva alapealkirja improviseerisin esitlusest. Põhjus selles, et selle grupi ettepanek sisaldas väga suures osas täna olemasoleva ressursi kasutamist. Nimelt talvel tühjalt seisvad suvilad. Idee tugevus on selles, et idee rakendumine annab Võsule elu talvel ja lisaks ei ole vaja esialgselt, idee käivitamiseks, teha erilisi suuri investeeringuid. Idee miinuseks on, et väga suures mahus töökohti ei teki kohe ning ilmselt ei suuda vaid konkreetse suvilate renditeenuse pakkumine üksinda pidurdada inimeste väljavoolu. Kui aga suudetakse ellu viia selle grupi tudengite idee täies mahus, siis on Võsule aastaringse elu tagasi toomine pea 90%-lt tagatud. Idee iseenesest lihtne. Tuleb leida/rajada üks keskus (tudengid nimetasid seda „iduks" ja oma töös nägid seda meile tuntud ELIONi majas), kus saavad loomeinimesed aastaringselt tegeleda oma tööga, neil on tööks vajalikud ruumid ja ööbimiseks kasutatakse nt suvilaid. Eeldab see suvilaomanike kaasalöömist, nemad saaksid talvel tühjalt seisvale varale rakenduse, valve ja lisaks teeniksid selle pealt. Teisalt eeldab see teha tahtvate inimeste olemasolu, kes soovivad sellise teenuse organiseerimisega tegeleda.

Idee teine ja tegelikku lisaväärtust tootev osa. Loomeinimesed ei piirduks vaid oma töö tegemisega vaikuses ja rahus, vaid siia toodaks ka erinevate erialade korüfeesid Eestist ja kaugemalt, kes viivad läbi seminare, konverentse, töötubasid. Nende külastajad omakorda vajavad öömaja ja muid teenuseid.

Vihula vallale ja Võsule võiks selline lähenemine tuua lisaks suvitusvalla identiteedile lisandväärtusena uue identiteedi - akadeemiline sihtkoht, kus saab tegeleda erinevate töötubade, installatsioonide, näitustega. Akadeemilisuse märksõna toob siia läbi aasta nn teadus-ja kunstituriste. Päris hea idee, mille järjekindel ellu viimine annab võimaluse mitte ainult Võsule, vaid ka ülejäänud piirkonnale ümber Võsu.

3. Aastaringne rannateenus.

Selle idee kohaselt on keskendutud põhiliselt meie rannale ja merele. Kasutuses erinevad aastaringsed teenused - „välisõhu spaa" otse meres. Lisatud oli ka idee rajada aastaringse kasutusega kõlakoda, mida siis suvel avatakse ja talvel saab sulgeda ning seega oleks sihtotstarbelise kasutusvõimalusega aastaringselt. Selle töögrupi ettepanekud on kõige enam investeeringuid nõudvad ja eeldavad korrektset äriplaani enne otsuste tegemist. Samas on ideed huvitavad ja kui neid koos teiste gruppide poolt pakutuga ja kindla kava alusel rakendada, siis täiesti teostatavad.

Grupitööde kokkuvõttena võib julgelt öelda, et kui neid ideid kõiki omavahel siduda, siis on võimalik näha (eeldab ettekujutusvõimet ja ka tahet kujutada) päris huvitavat pilti.

Kui need ideed saaks ka realiseeritud, siis oleks Võsu ka päästetud. Et selleni kunagi jõuda, on vaja jõulist eestvedajat ja kindlasti kogukonna soovi.