Eesti mees Egiptuses: Meri on mu töökoht ja laev on mu töölaud - haid käivad asja juurde!
Kas jutud hai surmavatest lõugadest ja võimalusest Punases meres või mõnes teises troopilises veekogus hai lõugade vahele sattuda kuuluvad sarja “hirmul on suured silmad” või tuleb hirmu ja õuduslugusid võtta tõe pähe nagu Hollywoodi filmegi hai hammastest? Kes oskaks neile adrenaliini verre pritsivatele küsimustele paremini vastata kui mees, kes rohkem kui kümme aastat on elanud Egituses, Punase mere äärsetest kuurortitest ühes tuntumas, Sharm el-Sheikis, pidades sukeldusmisinstruktori pinget pakkuvat ametit.
“Aukartust nende merehiidude ees tuleb küll tunda. Aga üleliia karta haisid pole samuti mõtet,” arvab sukeldumisinstruktor Rasmus Lehe, ise õige mitu korda haile päris lähedalt silma vaadanud mees.
“Kui tegemist on väga suurte haidega, siis need kindlasti tekitavad sukeldujas hirmu. Samas – nendega koos vee all ujudes tõestad endale, et ka suurimad hirmud on võidetavad,” arutleb Rasmus.
Tavaolukorras ei ründa hai inimest, inimene pole osakeseks kiskja toiduahelas. Aga homo sapiens ei tohi ka ise eksida looduse tavade vastu. Rasmus Lehe on käinud mitme Eesti sukeldujate grupiga haide otsingul. Tundnud adrenaliini lausa füüsiliselt verre paiskuvat, kui paarimeetrine hai, avatud suust paistmas vahedad hammasteread, on hakanud mitmekümne meetri sügavusel vees uudishimutsedes ümber tema tiirutama.
“Tõusin rahulikult pinnale,” meenutab Tallinnast pärit mees seda kohtumist Punasel merel. Sukeldujad ei tohigi kiiresti tõusta – tuleb jälgida oma tõusu kiirust ja viie meetri sügavusel teha 3-minutiline ohutuspeatus.
Et nii tõsist adrenaliini – et mitte öelda hirmu – pakkuvate sukeldumiste korraldamiseni jõuda, tuleb läbida pikk tee. Omandada esmalt sukelduja tavalitsents ehk PADI Open Water Diver, siis edasijõudnu sukeldumisluba ehk Advanced Open Water Diver, läbida esmaabikoolitus ja saada teadmisi teiste abistamisest Rescue Diver kursusel, peale mida saab alles osaleda juba sukeldumisprofiks saamise kursusel, millel nimeks Dive Master. Peale selle kursuse edukalt läbimise saab hakata õppima instruktoriks, mille lõpueksami sooritamise järel annab rahvusvaheline PADI organisatsioon loa hakata sukeldujaid koolitama ja erinevaid sukeldumisega seotud sündmuseid korraldama. Instruktorina.
“Ennekõike pead aga seda ametit ja kõike, mis sellega kaasneb – sügavsinine meri, lõõskav päike, igapäevased sukeldumised, pidev suhtlemine igast rahvusest inimestega – väga hindama,” on Rasmus Lehe kindel. Sukeldumisinstruktor peab oma ametit rohkem eluviisiks kui tööks.
“Kindlasti on palju tasuvamaid töid, aga mulle on mu amet ka hobiks. Rikkaks pole saanud, aga puuduse üle ka kurtma ei pea.” Nii kõneleb mees, kes aastas kaheksa kuud, septembrist maini Egiptuses elab, siis jälle Eestisse tagasi kolib.
“Egiptuses muutub suvel nii palavaks, et siin on valgel inimesel võimatu elada, igapäevast tööd teha,” kinnitab Egiptuse eluga hästi kursis olev mees. “Loomulikult ei korraldata siis Põhjamaa inimestele Punase mere äärde ka turismireise.
“Koolitan sukeldujaid sel ajal Eestis,” räägib Rasmus. Et kui inimene kord Egiptusesse või mõnele muule soojale maale satub, kus ka soe ja helesinise veega meri, oleks tal litsents olemas, et sukeldumisest täit rõõmu tunda, nautida veealust maailma – koralle, värvilisi kalu ja kõike muud, mis sinna maailma kuulub.
Põnevaimad kalad instruktori enda jaoks on viiemeetrise läbimõõduga Läänemere lapikut lesta meenutavad hiidraid, kes sügavuses liiva alla mattununa põhjas lebavad. Haidest, keda instruktor kohanud, on suurimad, kuni 12 meetri pikkuseks kasvavad vaalhaid. Planktonist toitudes pole need mereelukad inimesele ohtlikud.
“Kui aga hiidsuur kala poolhämaras maailmas vastu ujub, annab see ikka paraja adrenaliinilaksu küll,” arvab Rasmus. Võta sa seal ümbritsevas sinihalluses kinni, on see siis vaalhai või makohai. Makohai on aga kuni 600 kilo kaaluv hailiik, keda kõige enam seostatakse kallaletungiga inimestele. Nii langes ka saksa turist, keda mõni nädal tagasi Punases meres, linnulennul 250 kilomeetri kaugusel Sharm el-Sheikist Marsa Alami kuurorti rannalähedases vees rünnati, teadaolevatel andmetel just makohai ohvriks.
“Nii palju kui sellest surmaga lõppenud kallaletungist teada, oli tegu ujuja, mitte sukeldujaga. Ohver läks vette päikeseloojangul,” kõneleb kõneleb sukeldumisinstruktor Rasmus Lehe. Päikese loojumisega algab ka haide toitumise aeg. See on kõige ohtlikum ujujatele.
“Looduse ees tuleb tunda aukartust, austada looduse seadusi,“ rõhutab rohkem kui 2000 korda sügavusse sukeldunud Rasmus Lehe veel kord. Kuigi hai ründab rohkem ujujat ja surfajat, on paljudes kohtades ka öösukeldumised keelatud, ei tohi peale päikese loojangut vette minna.
Kui palju neist inimestest, kes proovisukeldujana korra vee alla sattudes on näinud veealuse maailma võlu, tunnetanud adrenaliini veres ja rõhku kõrvades, tahavad seda kõike uuesti kogeda? Seda instruktor Rasmus Lehe täpselt ei tea. Eestis on ligi 30 instruktoripaberitega inimest, kes sukeldumise võlusid ja valusid võivad teistelegi selgeks teha. Küll teab Rasmus Lehe aga öelda, et tipphooajal käib kuus tema korraldatud sukeldumispäevadel 300-400 inimest. Eestist, Lätist ja Leedust – olenevalt ilmast, turistide arvust ja Allahi tahtest. Ehk siis muudest inimese poolt määramatutest asjaoludest.
Kuidas harjub aga üks Eestimaalt pärit inimene eluga meile natuke arusaamatu ja võõra kultuuriga araabiamaades, ka Egiptuses?
„Tuleb siinseid inimesi lähemalt tundma õppida, siis saad neist ka paremini aru,“ arvab Rasmus Lehe. Hommik Egiptuses, kus kõik tundub alguses täiesti lootusetu olevat, lõpeb tavaliselt päevaga, mil kõik kokkulepped on täidetud, turistid sukeldumisest suure elamuse saanud.
Eesti giidid hoiatavad turiste tavaliselt araabiamaades autosid rentimast, sest siinne liiklus olevat hullumeelne, mingid liikluseeskirjad ei toimi.
„Vastupidi,“ arvab Rasmus, „Liikluskultuur, mida peetakse korralageduseks – käib pidev tuututamine, tulede vilgutamine – on täiesti normaalne kulgemine. Märguanded on autojuhtide omavaheline suhtlemine.“ Sukeldumisinstruktor usub, et Egiptuses on autoga tunduvalt mõnusam sõita kui Tallinnas. Ka bensiiniliiter maksab ainult 30 eurosenti.
Kui liiklus ei tekita Egiptuses pingeid, mis siis peale haide võiks ühele Egiptuses töötavale Eestimaa mehele adrenaliini veel verre tuua? Igapäevane töö turistidega merel, vahel ka natuke ekstreemsematestes oludes?
„Meri on mu töökoht ja laev on mu töölaud. Kui olen kümme aastat siin töötanud, peaks olema piisavalt kogemusi, et igast olukorrast välja tulla. Nii et ka turistid-sukeldujad ennast kindlat tunneksid,“ on Rasmus Lehe rahu ise. Haid käivad vahel asja juurde.
