Eesti muusikaõpetajatega Portugalis

"Portugal asub Euroopa lääneser­val, seal, „kus lõpeb maa ja algab meri", nagu on öelnud 16. sajandi Portugali poeet Luís de Camões.

See Euroopa mõistes küllaltki pisike riik - umbes 10,5 miljonit elanikku - suudab endasse mahutada to­hutul hulgal looduslikku ja kultuuri-list mitmekesisust: siin on kümnete kilomeetrite pikkuseid liivarandu, üksildasi abajaid ja uhkeid kaljusid, mäetippe ja tasandikke, arvukalt jõgesid ja lõputuna näivaid oliivi- ja korgitammesalusid. Siin on tra­ditsioone ja alalhoidlikkust, kon­servatiivsust selle sõna positiivses tähenduses, ent samas pole kuna­giste maadeavastajate järeltulijate soontes voolav veri kunagi päriselt maha rahuneda suutnud. Portu­galis on sedavõrd palju ajalugu, et juba UNESCO maailmapärandi ni­mistusse kuuluvat ei suuda keegi üles loetleda ja sedavõrd rohkelt folkloori, et sellest ei pääse ei söögilauas, koolipingis ega super­marketi kassasabaski. Küllaltki iso­leeritud asend on taganud Portugali omanäolisuse säilimise ka globali­seeruvas maailmas ning tihti tun­dub täiesti uskumatu, et sellesama pisikese Euroopa teises servas asub tõeline muinasjuturiik, omaenese müstilise rütmi ja seadmusega."

Nii kirjutab oma reisikirjas Mirjam Somelar http://germalo.ee/index.php/uudiskiri/reisikirjad/portugal) ja temast tabavamalt ei oskaks ma end väljendada. Kõik, mida ma seal 9 päeva jooksul kogesin, vastab täpselt tema kirjeldusele.

Ajavahemikus 24.09 - 02.10. 2011 osalesin Eesti Muusikaõpetajate Liidu, Eesti Muusika -ja Teatriaka­deemia täiendkoolituse osakonna ning reisifirma „Perereisid" korral­datud koolitusprojektis, mille käigus sai tutvuda Portugali muusikalise ja kultuuriloolise pärandiga ning muusikaõpetusega Portugali üld­hariduskoolides. Puudutan põgusalt kohti, kus käisin ja mida nägin.

Reis algas Lissabonis, kus kohtusime Eesti Vabariigi suursaadiku Marin Mõttusega tema Lissaboni resident­sis. Suursaadiku vastuvõtt oli soe ja kodune ning ta jagas meiega oma vaimustust ja siirast austust Portu­gali vastu. Järgnes ekskursioon, mis hõlmas linna lääneosa tähtsamaid vaatamisväärsusi: Belemi torn, Dos Jerónimose klooster, Maadeavas­tajate monument, Fado muuseum. Päeva lõpetas Fado õhtu ehedas fado-restoranis, mille omanik on üks kuulsamaid Portugali fado-lauljaid Maria da Fé. Siinkohal tuleks pikemalt rääkida fadost. Fado - Por­tugali tuntuim (rahva)muusikaliik, nn. linnalaul on täis kirglikkust ja tundepuhanguid, jutustades õn­netust armastusest. Fado-lauljat nimetatakse fadistaks. Ta riietub alati salapärasesse musta ja hoiab oma emotsioonid väärikalt ja uhkelt kontrolli all. Fadistat saadavad mit­med kitarrid, millest üks - ümara­põhjaline imekaunis portugali kitarr meenutab nii tämbrilt kui ka kujult veidi lautot. Nägime-kuulsime fado-restoranis nelja erinevat lauljat, kes olid ülimalt professionaalsed ning meie ülivõrdeis hinnanguid fado-laulule jagus veel järgnevateks päe­vadekski.

Peale Lissaboni võtsime suuna põhja poole. Külastasime Batal­ha kloostrit, Portugali kuningate esimest panteoni, mis on kaunis näide Portugali hilisgooti arhitek­tuurist; Fatimat - ühte katoliiklaste suurtest pühapaikadest ja miljonite palverändajate sihtpunkti ning Tomari linna, kus asuvad Euroopa ainukesed tänaseni säilinud kuna-gise võimsa ja salapärase Temp-liordu hooned.

Reis jätkus kunagise pealinna Coimb- ra külastusega, mis on Lissaboni ja Porto kõrval üks Portugali tähtsa­maks keskuseks. Coimbra uhkuseks on tema ülikool, üks vanimaid jär­jepidevalt tegutsevaid Euroopas ja kogu maailmas. Tänavad olid täis lärmakaid tudengeid, sest paras­jagu viidi läbi rebaste ristimist. See oli omaette lõbus ja eksootiline vaatemäng.

Jätkasime oma teekonda Portos, linnas, kust said ammustel aegadel alguse mitmed portugallaste hull-julged merereisid ja maadeavastused. Imeliste ja võimsate sildade poolest kuulus sadamalinn pakkus ohtralt silmailu nii linnapildi kui ka elamis-tingimuste poolest. Kuna peamine osa koolitusega seotud kohtadest asetseski Portos, siis veetsime sel-les linnas 3 päeva. Peale laevasõitu Duoro jõel suundusime Porto Üli-kooli Rahvamuusika Osakonda, kus saime osa meeleolukast kontser­dist ja töötoast. Portugali rahva­muusika ja rahvatants on tohutult rikkalik. Kuulates kohaliku rahva-muusikaansambli laule, pillimängu ning peale portugali tantsude õp­pimist tekkis meis kõigis tõsine huvi selle maa muusika vastu. Järgmisel päeval külastasime üht Porto üld­hariduskoolidest, kus meile anti põhjalik ülevaade Portugali hari-dussüsteemist. Saime näha ka muusikaõpetuse tunde. Muljed neist tundidest olid üllatavad ja kui julgeda neid võrrelda eesti muusikatundidega, siis tõdesime peaaegu üksmeelselt, et meil on muusikaõpetusega kõik väga hästi. Eesti õpetajad on reeglina profes­sionaalsemad, metoodiliselt mit­mekülgsemad ning oskavad suu­nata õpilasi praktilistele tegevustele. Hästi pole meil paraku õpetajate palkadega. Portugali finantsprob­leemidele vaatamata saavad õpetajad seal inimväärselt tasus­tatud (nooremõpetaja palk algab 900 eurost). Kohtumine õpetajate­ga oli soe ja südamlik, meie vastu­võtuks olid panustanud väga paljud inimesed ja kostitamisega ning rah­vusroogade pakkumisega kokku ei hoitud. Vastupidiselt minu ootustele saab väita, et nende temperament pole lõunamaalastele tüüpiliselt ülevoolav ja pealetükkiv, vaid pigem on nad lähedased meile oma väl­japeetud oleku ja konservatiivsuse poolest.

Reisi lõpupoole tegime pika välja-sõidu Põhja-Hispaaniasse, Santiago de Compostelasse. Santiago de Com­postela on legendaarse keskaegse palverännakutee lõpp-punkt, mille unikaalsust kinnitab UNESCO maail­ma kultuuripärandi nimekirja kand­mine. Pea igas Lääne-Euroopa riigis on palverändurite ühingud, kelle liikmed on ette võtnud linna mate- tud apostel Jaakobuse teekonna.

Lõpuks jõudsime Atlandi ookeanini. Kuurortlinnas Nazares õnnestus meil veeta tervelt poolteist päeva. Minu algne skeptilisus asendus õige ruttu vaimustusega sellest linnast ja muidugi täiesti ettearvamatust ookeanist.

Viimase päeva tõeliseks pärliks sai väikelinn Sintra, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja tänu romantismiideest kantud 19.saj. arhitektuurile ja Portugali kunin­gate ainukesele keskajast tänaseni säilinud residentsile. Pena palee oli kuningas Fernando II lemmikloss ja kuningliku perekonna suveresi­dents. Castelo dos Mouros aga on hoopis mauride aegne karm kindlus­tus, täiesti erinev muidu leebest ja mahedast linnapildist. Külastasime kohaliku giidiga mõlemat nimetatud residentsidest.

Lõpetasime oma reisi kohas, mida vanad portugallased pidasid maailma lõpuks. Cabo da Roca oma Atlandi ookeanist räsitud kaljudega on mandri-Euroopa kõige läänepoolsem punkt. Oli 1.oktoo­ber - rahvusvaheline muusikapäev ja selles jumalikult kaunis paigas loojus päike meie - eesti muusika-õpetajate, ühislaulu saatel. See oli paljude jaoks reisi kirkaim hetk.

Olen tänulik kõikidele, tänu kellele see reis teoks sai. Aitäh Eesti Kul-tuurkapitali Põlvamaa ekspertgru­pile, Värska Vallavalitsusele ja oma perekonnale.

Kui eelpoolkirjeldatud reisi ja Portugali vastu tekkis huvi, siis olete oodatud reisimuljeid kuu­lama ja pilte vaatama Värska Kul-tuurikeskusse 17. novembril kell 19.00, kus peale minu räägib oma reisidest Portugali ka Sakarias Jaan Leppik.