Eesti stand-up komödiantide grupp hullutab rahvast taas laupäeval
Oma esimese suure saali etenduse andiski Kinoteater ehk Lavakunstikooli tudengite grupp kinos Sõprus sel teisipäeval. Kui varasematel ülesastumistel projektruumis März jäi alati ukse taha mitukümmend inimest, siis sama kordus ka seekord - ent kino Sõprus mahutab ligi neli korda rohkem publikut. Õhkkond meenutas rohkem rock-kontserti kui teatrietendust ning neli Lavakas näitlejaks õppivat noormeest - Henrik Kalmet, Jörgen Liik, Kaspar Velberg ja Karl-Andreas Kalmet - hullutasid publikut kokku ligi kaks tundi.
Kinoteatrisse kuuluvad lisaks näitlejatele ka Lavakunstikoolis dramaturgideks õppivad Diana Leesalu ja Paavo Piik. Stand-up ehk otsetõlkes püstijalukomöödiaga hakkasid noored tegelema lihtsalt soovist proovida, kas eestikeelne improviseeritud stand-up on üldse võimalik?
„Kas on võimalik rääkida sellest, mis meie ümber toimub ja mis meile muret valmistab nii, et see veel naljakas ka oleks? Teatrikoolis õpitud aastad on näidanud, et nalja tegemine on üks äärmiselt raske, kuid sellevõrra ka väga tänuväärne ja positiivset energiat andev ülesanne," räägib Diana Leesalu koosluse Kinoteater alguspunktist. „Lisaks kuulsime vanematelt kolleegidelt sageli, et institutsionaalses teatris töötades on näitlejatel tihti keeruline teha seda, mida nad tegelikult teha tahaksid, väljendada laval oma isiklikke arusaamasid, rääkida sellest, mis neid endid puudutab," täiendavad teised.
Kinoteatri tegijad leiavad, et eestikeelne ja improvisatsiooniline stand-up komöödia traditsioon ja kultuur tänases Eestis peaaegu puuduvad. Näha on võõramaalastest naljamehi või mõningaid paikapandud tekstiga etendusi, kus aga palju ruumi improvisatsioonile ning vahetule suhtlemisele publikuga ei jää. Küll aga on olemas eesti stand-upi juured: estraadikunstnikeks nimetatud paarikümne aasta tagused suured naljamehed võiksid vabalt olla Eesti stand-up'i vanaisad, kui neile ei oleks järgnenud nukralt tühja lava. Hea kodumaise huumori raskuskese kandus üle hoopis televisiooni ja raadiosse ning pakub seal salvestatud kujul meelelahutust siiani, kuid lavalaudadelt seda enam nii kergesti ei leia.
„Meie kogemus on näidanud, et eestlased janunevad kodumaise stand-up'i järele. Meie soov ja eesmärk on kutsuda üles ka kõiki teisi teatri-inimesi või lihtsalt huvilisi katsetama. Proovima järgi tunnet, mis tekib sellest, kui koos publikuga vahetult naerda mõne meid endid puudutava asjaolu üle. Rääkida sellest, mis on tõesti siin ja praegu, ilma neljanda seinata. Tulla välja näitleja igapäevasest "turvatsoonist" ja astuda publikuga suhtlusesse iseendana, ilma dramaturgi poolt ette kirjutatud teksti või karakterita. Öelda seda, mis endal öelda on, ja seda kõike nautida. Ausalt, see teeb elu vahvamaks. Ja äkki saab siis stand-up comedy lõpuks ka Eestis jalad alla ja oma nimele eesti keeles tunnustatud tõlke. Olgu selleks siis "püstijalukomöödia" või midagi muud," kõlab Kinoteatri tegijate ühine seisukoht.
