Rahvaloenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiidu sõnul on see paljudes paikades tõesti nii, kuid näiteks Saaremaal ei saa öelda, et inimesed elaksid paremates tingimustes, sealt on elanikud lihtsalt lahkunud ja seega on jäänud allesjäänutele rohkem pinda kasutada.

Uued hooned rannaaladele

Ühest küljest on eluruumide arv kasvanud, samas on vähenenud asustatud eluruumide arv.

"Eestisse on rohkem jäänud peremeheta elukohti. Palju tühje eluruume asub Saaremaal, Peipsi ääres ja Eesti põhjarannikul. Samas on näha, et eluruume on juurde saanud rannapiirkonnad, seda nii Saaremaal, Hiiumaal kui ka Peipsi ääres," ütles Tõnurist.

Ekstreemse näitena tõi analüütik välja Piirissaare valla, kus 90-st eluruumist koguni ca 2/3 on peremeheta eluruumid.

Elame vanades majades

Nii Anu Tõnurist kui Ene-Margit Tiit nendivad, et ehkki 2000. aasta rahvaloendusega võrreldes on hooned, kus me elame, keskmiselt pisut uuemad, siis elatakse Eestis siiski võrdlemisi vanades majades. Vaid Harjumaa on see piirkond, kus Enne 1946. ja pärast 2000. aastat rajatud eluruumide protsent on teineteisele suhteliselt lähedal, ülejäänud maakondades on suures osas enne 1946. aastat ehitatud hooned.

"Enne Esimest maailmasõda ehitatud eluruumidest langes võrreldes 2000. aasta loendusega välja umbes 1/5 ning kahe sõja vahelisel ajal ehitatud eluruumidest 1/10," ütles Tiit. Just see oli peamine põhjus, miks üldine eluaseme vanus veidi langes.

See, millised on inimeste elutingimused, selgub juba käesoleva aasta jooksul, kui avaldatakse järgmised rahvaloenduse andmed.