Markusest sai Marco, Marcos, Marc
Läbisime enne praktikat ka hispaania keele kiirkursused, mis omakorda andis juurde kindlustunnet. Inglise keelt rääkis itaallasest peakokk ja üks hispaania kokk, kes jõudis enne uude kohta tööle asumist meiega koos nädal aega töötada. Samas tegime endale nö karuteene, kuna paari sõna ja lause purssimisega arvasid kõik, et räägime Hispaania keelt. Nii sai meile osaks seebiooperitest tuntud kiire ja katkematu jutt, millest üritasime pingsalt tuttavaid sõnu tuvastada. Korraks käis peast läbi mõte, et oleks pidanud ikka kõik need tahmanäod, mariad ja metsikud roosid ära vaatama. Õnneks on kehakeelel igal pool suhteliselt sarnane ja omavahel konsulteerides saime asjad aetud.

Keelebarjäär oli just see, mis kogu praktika suhteliselt seiklusrohkeks väljakutseks kujundas.
Alustaks sellest kuidas meie nimedele omistati erinevad varjundid. Markusest sai Marco, Marcos, Marc ja Erkist Erk, Erick jne, kuidas lihtsam ja suupärasem tundus, nii meid hõigati. Lõpuks kutsusime isegi üksteist analoogsete nimedega.

Nahk üle kõrvade
Kohe esimesel praktika päeval pandi meid a la carte menüüd väljastama. Meile näidati kiirelt ette, mis teha vaja on ja nii olime kumbki eri koka abiline. Abiline, kes hakkis, jooksis, pühkis, väljastas, kooris jne, kui kokk käskis.

Järgnevatel päevadel tegime kõiksugu töid, mida kästi. Meile usaldati ka päris vastutusrikkaid töid nagu kala, nimega corvina, puhastamine ja fileerimine. Üks väike seik kalmaaride puhastamisest. Kui olin juba neli tundi neid pisikesi tegelasi puhastanud ja iga kalmaari puhastamise järjel järjest süstemaatilisemaks ja kiiremaks muutunud, saadeti mulle appi leedulannast praktikant, kes meiega samal ajal „MON-s“ töötas.
Mina pidin talle ette näitama kuidas kalmaare puhastatakse. Lühidalt: pigistad näppudega kalmaari silmade ja kombitsate vahele nii, et suu nähtavale ilmub ja sul õnnestub see ära rebida. Siis tõmbad terve kalmaari sisikonna välja, eemaldad kombitsad peast, sest seda kasutatakse toiduks. Seejärel koorid kalmaari paljaks ja eemaldad keha küljes olevad lesti meenutavad jäsemed. Lõpetuseks tõmbad sõna otseses mõttes naha üle kõrvade ehk pöörad kalmaari teist pidi ja puhastad sisikonnast. Kõike seda tehakse käte, sõrmede ja küünte abil. Iga rebimisliigutuse ja pigistamise peale hakkas leedulanna minestama. Sellel hetkel tundsin ennast just kui kalmaaripuhastuse spetsialist.

Puhtusearmastus käis üle mõistuse
Pisut hügieenist. Näiteks polnud probleem, kui kuubakast kokk ei leidnud muud vahendit trühvlimaitselise kartulipüree väljastamiseks, kui prügikastikaane peal vedelev lusikas. Samuti ei teinud keegi teist nägu, kui ruumipuudusel paigutati lahtise prügikasti peale nõu, kuhu oli mõnus fritüürist tulevaid kartuleid kallata. Kui Erki hakkas keset tööpäeva harjaga maha kukkunud sodi kokku pühkima, õpetas Kuubast pärit kokk, et lihtsam on kappide alla pühkida.
Meie harjumusele asjad enda järelt ära koristada ja tööpinnad puhtana hoida, tekitasid kõigis segadust. Esiteks ei tahtnud keegi aru saada, miks me kõike nii puhtaks tahame pühkida ja paljude kohtade pealt ei saadud aru, miks me üldse tahame pühkida. Olgu siinkohal mainitud, et kõigest hoolimata olid maitsed meeli ülendavad.

Lisaks hügieenile hämmastas meid kõikide „abivalmidus“ ja köögis valitsev kaos. Ärge saage valesti aru, inimesed olidki väga abivalmis ja tahtsid meid iga tegevuse juures aidada aga... Kui peakokk näitas meile ette ühe roa valmistamise ja ütles, et see käib just nii ja järgmise tellimuse valmistame meie iseseisvalt, siis iseseisva valmistamise juures oli abiks terve köök, kes pidevalt uuesti õpetas, kuidas seda toitu õigesti valmistada. Ühesõnaga oli ühel toidul just täpselt nii palju versioone kui oli köögis kokkasid ja ma ei räägi siinkohal pisikestest maitsenüanssidest või garneeringu erinevusest. Saime pidevalt õpetusi, mis käisid eelneva koka õpetusele risti vastupidi. Seega pidime iga toidu valmistamise juures meelde jätma erineva koka soovid.

Töö ei kontrolli sind, vastupidi!
Praktikal olles ja reaalselt köögis töötades sai selgeks kui kiiresti peavad käed, jalad ja mõte liikuma. Kokk peab köögis olles olema korraga vähemalt kolmes kohas ja tihti on vaja teha asju, mis pidid valmis olema juba „eile“.
Pisikese kiiruse testi tegi juba eelpool mainitud kuubalasest kokk Ray, kes väitis, et on köögi Lewis Hamilton. Ta olla nii kiire, et keegi ei jõua temaga sammu pidada. Selle tõestuseks tegi mulle kiirkursused, kuidas väga kiiresti sibulat hakkida. Tulemus ei olnud just selline, nagu meile koolis on õpetatud, aga kiire oli ta tõesti. Lisaks sellele õppetunnile sain õppetunni ka peakokalt, kes kõigest mõne minuti pärast peale Ray õpetust mainis, et selline tükeldus ei sobi ja ma pean selle sibula peenemaks hakkima. Järgmine kord pidin ise lihtsalt kiirem olema ja kõikide soove ennetama ning hispaania keelest aru saama, mida tahetakse, et tükeldus ja kiirus kõigile sobiks.

Lisaks väitis Ray, et töö ei kontrolli teda vaid tema kontrollib tööd. Selle tõestuseks läks ta keset lõhe fileerimist suitsupausile.

Markuse lugu täies mahus ja teisi võidukaid praktikalugusid saad lugeda SIIT.