Eestlasest politseinik USA-s: Ma ei käi üheski vahetuses tööl nii, et relva välja ei võtaks
Piret Waymon Kõrtsing (38) on sündinud Rapla haiglas ning üles kasvanud Kaiu vallas Kuimetsas ning hiljem Toomja külas. Piretit ei ole elu väga soosinud, sest kui ta oli kõigest üheksa-aastane, põles nende maja Kuimetsas maha. Omaette toa sai ta alles 11-aastaselt, kui pere ostis Toomjasse maja. 2002. aastal tabas teda uus saatuselöök, kui tema ema suri vähki.
Piret räägib, et kooliaeg ei olnud talle samuti kerge, sest just põhikoolis kiusati ja noriti teda palju. Elus läbielatu on teda viinud aga sinna, kus ta praegu on. Laseme tal endal rääkida.
Millistes koolides sa käinud oled ning millised olid sinu hobid kooli ajal?
Käisin Juurus kuni kolmanda klassini, jätkasin Kaiu põhikoolis. Rapla täiskasvanute gümnaasiumis sain keskkoolihariduse. Kuni keskkoolini kiusati mind koolis pidevalt, kuna ma olin liiga tagasihoidlik. Mu vanemad olid vaesed ja ei suutnud osta poppe riideid ega koolitarbeid ja see oli ka üks põhjustest, miks mind kiusati. Mind visati peaaegu Kaiu põhikoolist välja, kuna puudusin nii palju, aga ma kartsin koolis käia. Keegi mind seal ei kaitsnud ja õpetajad ei tahtnud sellest kuulda, et mind mõnitati ja kiusati.
Keskkoolis mind esimest korda ei koheldud halvasti ja seal ma hakkasin tõsiselt armastama koolis käimist ja õppimist. Lõpetasin aukirjaga ja ainult üks neli oli tunnistusel. Pärast seda läksin aastaks Paikuse politseikooli, siis töötasin suvel Nõmmes konstaablina ja sügisel läksin uuesti Paikuse politseikooli, et saada ametikõrgendust. Pärast seda töötasin Rapla politseijaoskonnas uurijana kolm aastat. Edasi läksin juba Ameerikasse Philadelphia Community College’isse, Drexel Universitysse ning nüüd omandan magistrikraadi sellises koolis nagu The University of Penn State in Homeland Security.
Ülikoolis olen ma pidevalt saanud aukirju ja kuulun õpilaste eliitklubidesse, kuna õpin paremini kui keegi teine klassis. Ma olen väga nõudlik, perfektsionist ja tahan alati kõiges õnnestuda, mida ma teen.
Kuidas jõudsid Ameerikasse ja millal see juhtus?
Ma kohtasin oma eksmeest online’is 2001. aastal. Ta tuli Eestisse kaks korda ja viibis minu juures paar kuud. Siis tegi ta pärast aastast tutvumist ettepaneku abielluda, ma nõustusin ning hakkasime viisa-asju ajama, mis võttis aasta aega. Kuna mina oskan inglise keelt, oli parem, et mina kolin Ameerikasse.
Jõudsin Ameerikasse 31. märtsil 2003 ning abiellusin 10. mail 2003. Olin abielus 7 aastat, kuid kuna mul oli väga kontrolliv mees, kes ei lubanud mul tööl käia, enda valitud riideid kanda ja nii edasi, siis lahutasin temast. Lahutus kestis kolm aastat, mis oli täis võitlusi, et saada lapse hooldusõigust ja lapsetoetust. Advokaadikuludest tekkis mul hiigelvõlg, mis on enneolematu isegi Ameerikas.
Kus kandis sa Ameerikas töötad? Kirjelda seda kohta.
Töötan Philadelphias, mis on üks suurimatest linnadest Ameerikas 1,5 miljoni inimesega. Töötan Philadelphia kõige ohtlikumas piirkonnas, kus on pidevalt mõrvad ja tulistamised. Töö on öises vahetuses kella kaheksast õhtul kuni kella neljani hommikul. Kuritegevus on sel ajal kõige suurem. Ma ei käi üheski vahetuses tööl nii, et relva välja ei võtaks oma ohtuse tagamiseks, ja olen valmis tulistama. Vahetuse jooksul vastan tavaliselt viieteistkümnele kõnele.
Loe pikemalt 11. novembri Raplamaa Sõnumitest.
