Eino Baskini (17. juuni 1929- 11. märts 2015) elus oli Raekoja plats 14 asuv Õpetajate maja kahekordselt märgilise tähendusega. Seal alustas ta oma näitlejateed pärast sõda Tallinnasse naastes Ohvitseride maja näiteringis, kuhu ta sattus tänu Grigori Kromanovile. Seda juba enne Riiklikku Teatriinstituuti.

Peale 50. juubelit ja peale Draamateatrist lahkudes leidis ta just sinna esimesed ruumid aastatel 1980. - 2004. tegutsenud oma teatrile ehk Vanalinnastuudiole. Aastani 1989 tegutses Vanalinnastuudio pooliseseisva estraaditrupina ENSV Riikliku Filharmoonia juures mängides nii estraadietendusi, satiitirilisi etendusi, komöödiaid kui ka klassikat. Vanalinnastuudio oli ajal, mil meelelahutuslikku žanri oli vähe, uskumatult populaarne ning piletijärjekorrad olid sinna pea aasta pikkused.

1989. aastal sai Vanalinnastuudio iseseisvaks teatriks ja 1990. aastal koliti Sakala tänavas asuvasse endisesse poliitharidusmajja. 2004. aastal koondati enamus näitetrupist ja asutati uus teater NO99. Endised Vanalinnastuudio näitlejad koondusid 2005. aastal Vana Baskini Teatri alla, mis tegutseb siiani ja mille asutajad olid toona 76aastane Eino Baskin ja Aarne Valmis.

Õpetajate majas alustas Eino Baskin ka oma 80. juubeli pidustusi 2009. aastal, kui ta esitles oma Piret Taliga koostöös valminud elulooraamatut „Eino Baskin. Naer läbi pisarate“, mis valiti aasta hiljem Apollo lugejate poolt aasta elulooraamatuks.