Ekstreemsed üleelamised: "Kuumutasime telliskive gaasileegil, et vähegi tuppa soojust saada"
Vaevarikas kulgemine jääkülmas bussis
"Umbes 1984. aastal tulin Tartust kõige varajasema bussiga Tallinna, plaan oli tööle jõuda. Ju külma oli ka -30 kanti. Enne poolt teed hakkas Ikarus jupsima, seisis, põrises, proovis jälle veidi sõita. Salongis oli igatahes kõva miinus ja kuna kõik istusid paigal, unised ka hommikul, püüdsid tukkuda, külmetasid jubedalt.
Põltsamaal käis buss korraks mingis töökojas, aga palju paremaks ei läinud, ikka kulges sõit jupikaupa. Kui Tallinna jõudsime, oli reisile kulunud pea kaheksa tundi!
Paari päeva pärast käis mul seljas lastega mürades raks, mille järel ei saanud mitu kuud korralikult nimmepiirkonda liigutada, radikuliidi moodi asi vist lõi välja. Usun küll, et see oli selle kaheksatunnise külmetamise mõjul."
Ellujäämiskursus omas kodus
"Minule on eredalt meelde jäänud 1978/79. aastavahetus, mis oli samuti erakordselt külm. Olin 8-kuuse lapsega kodus. Kraadiklaas akna taga näitas 31-32 külmakraadi. Küttesüsteemid läksid rivist välja, sest radiaatorid külmusid lõhki. Meie sektsiooni koridori radiaator Raplas, Mahlamäel, lõhkes nii suure pauguga, et tükk purustas trepikoja aknaklaasid ja kargas läbi topeltakna välja. Inimesed hakkasid tubasid kütma elektriga, kuid alajaam ei pidanud koormusele vastu ja elekter läks ära. Jäi veel gaas. Kuumutasime telliskive gaasileegil, et vähegi tuppa soojust saada. Siis lõppes ka gaas. Vana-aasta õhtuks olime pimedas ja külmas. Kuigi pojal oli seljas villane kombinesoon ja ta oli magamiskoti sees, tõusis tal palavik ning jäi haigeks. Siis ei aidanud enam muu, kui panime oma kimpsud-kompsud kokku ja sõitsime maale mehe vanemate juurde. Õnneks oli meil auto ja saime selle ka külmaga käima."
Erakordsed miinuskraadid
"Oli 1976 aasta 27. detsember, tahtsime peikaga sõita minu vanematekoju isa sünnipäevale. Õhtune aeg ja busse enam linnast ei läinud, ootasime taksot, siis oli neid vähe liikumas. Aeg kulus ja meie muudkui külmetasime, potentsiaalne väimees oli äia sünnipäevale tulekuks end ikka "üles löönud" - jalas olid tal uhked õhukese tallaga lakk-kingad!!! Tule taevas appi, ma mõtlesin, et poiss külmub mu silme alla jääkujuks. Lõpuks pidime paluma eemal passivat "erakat", mis tolle aja kohta päris soolase tasu eest meid ka kohale sõidutas. Tormasime toas kohe sooja ahju äärde ja saime lõpuks end "üles sulatada". Kui pidulauas olime mõnda aega head-paremat manustanud, tuli sünnipäevalapsel tungiv soov teada saada, kui palju hetkel õues külma peaks olema? Mina kui viisakas peretütar panin soojalt riidesse ja silkasin üle õue kuuri nurga küljes olevat termomeetrit vaatama - 42,3 nägingi oma silmaga. Kui keegi oleks mulle rääkinud, ega vist poleks uskunud, kuid oma silm on kuningas. Vot selline fakt leidis aset Mulgimaal asuvas väikeses külas aastal 1976."
Hea lugeja, kui sullegi meenus midagi varasemast ajast või tahad jagada oma tänavuse talve kogemusi, saada lugu või foto aadressile rahvahaal@eestielu.ee või täida vorm siit.
