Aeg on edasi läinud ja nii mõneski asjas selgust toonud. On selgunud minu lähedaste saatus. Kirjad on käinud läbi Eestimaa, täpsemalt läbi Vaki talu Leida ja nüüd tean ema ja õdede-venna elukohta ja oleme omavahel kirjavahetuses. Nende uueks elukohaks on Novosibirski oblasti läänepoolsed rajoonid. Kohalike meeste jutu kohaselt ei ole vahemaa meie vahel eriti suur, vaid mõnisada kilomeetrit. Isegi siitrahva käigud on vahetevahel sinna ulatunud. Aastaid hiljem, kui töötasin traktoristina talvisel heinaveol, viisid minugi reisid naaberoblasti piiri äärde. Nüüd, kuna meie elukohad olid teada, tegin komandandile avalduse, et tahan sõita ema juurde. Olime komandandi valve all ja igakuiselt pidime andma allkirja, mis tõestas kohalolekut. Etteruttavalt tunnistada - see sõit jäi siiski ära.

Tööl käisin heinal. Nüüd pandi mind niidumasinaga niitma. Masinad, nagu Eestiski, kahehobuse veoga. Ainult hobuseid oli üks paar, ülejäänud masinate ette rakendati härjad. Millegipärast härgi rakendati masinate ette kolm: kaks ikkega tiislis ja kolmas leidega pitsis, nagu troikale. Ohje polnud, vaid ohelik sarvis hoidis nad koos. Nad olid õpetatud käima, kui hobusemees liikus ees, siis härjad reas kõik järel. Huvitav, mina pidasin härgi ikka tugevamaks hobustest, aga järelikult eksisin. 

Ühel päeval juhtus õnnetus. Tööesi hakkas lõppema, teiselt küljelt tulid masinad tagasi ja minu härjad tahtsid läbi heina nende järele pöörata. Kargasin istmelt, pikk piits peos, neid õigele reale suunama. Härjad pöördusid järsult tagasi, niidumasin mulle jalgu. Tundsin kuidas vikat rabises vastu jalakonti, kukkusin üle platvormi tahapoole, jalg siiski vabanes. Saabas ja nöörid olid katki. Hüppasin istmele ja niitsin edasi. Jalg ei valutanud, verd ka ei tulnud. Ju sellel kohal lihaseid ega veresooni polnud, ainult nahk luu peal. Lõuna ajal vaatasin üle, kriimustus jalal oli, ei valutanud. Niitsin õhtuni ja asusin koduteele, paar kilomeetrit oli minna. Lõpupoole hakkas jalg valutama, nii et mine või käpuli. Kuidagiviisi koju ikka jõudsin. Olin voodis mitu päeva, toanaaber Tanja mind ikka ravitses. Sel ajal nägin mõndagi nende kodusest elust, samuti külaelust aegade jooksul. Küla nimeks Zeljonõi Klin, tõlkes Roheline maasiil, Pjatiletka kolhoosiaegne nimi. Deda peres mind koheldi kui oma pereliiget, samuti kolhoosiperes olin omainimene. Jutud, et eestlasi koheldi kui vaenlasi küll paika ei pidanud, vähemalt neis ringkondades, kus mina liikusin. Nagu ma eelnevalt mainisin, koosnes kohalik elanikkond üsna mitmest rahvusest ja nad olid siia saabunud mitmetel põhjustel. Valitsusest ja nende valitsusmeetoditest ei räägitud, nendest eelistati vaikida. Kui Josif puhkusele läks, siis küll nii mõnigi mees julges juhtkonna tegevust arutada.

Tööle läksin, kui jalg paranes, viljakoristusele. Mind pandi kombaini põhukogujale, kus ülesandeks oli põhu jaotamine ja tihendamine kogujas ja kui see täitus, siis mahalaadimine pedaalile vajutusega. Seejuures pidid põhuhunnikud saama korralikult üksteise kõrvale ritta, et oleks võimalik hiljem trosslohistiga neid põllult ära vedada.

Meie sõprus Annaga süvenes. Meie kohtingud toimusid omavahel või siis naabrite seltsis päe-vasündmusi või laias ilmas toimuvat vaagides. Noorte tantsuõhtutel me ei käinud, temale ei sobinud kohalike kommete tõttu ja minule ka mitte. Poisid küll kutsusid ja mõne korra käisin ka, aga ei ma osanud seal olla. Tüdrukud tantsisid üksikult kontsakoputusega ja mõne tantsu paariti ka omavahel ja poisid omavahel paaris. Enamasti tüdrukud tantsuringis, poisid vaatasid pealt ja tossutasid pinutagaust.
Ainsaks meelelahutuseks olid rändkino etendused ja sedagi üsna ha¬va, suviti. Sel ajal näidati Tarzani filme, mis olid trofeefilmid. Ei mäletagi, millega õhtuti tegeleda sai, polnud ju ei raadiot ega elektritki. Elu käis petroolilampide valgusel ja ega meie kodus Annilgi elektrit polnud, ainult raadio oli küll, patareidega. Ju õhtul tuli varakult põhku pugeda. Ja ööd ei olnud ka nii pikad, sest ta oli ikkagi Eestiga võrreldes palju rohkem lõuna pool.

Sügistööd jõudsid lõpule ja ühel päeval tegi kolhoosi esimees mulle ettepaneku minna traktoristide kursustele rajoonilinna Tserlakki. Muidugi nõustusin. Ega ma viimasel ajal midagi, mis elus toimus, ise otsustanud, vaid leppisin sellega, mida saatus ette keeras. Viimase aja sündmused olid viinud segadusse ja olin küllaltki noor, et elulisi küsimusi lahendada ning tõtt tunnistada, selleks puudusid võimalused ja tuli vaid käsku täita.

Traktoristide kursustele minek 

Kursused algasid novembri alul ja kestsid kaks kuud. Aeg oli juba talvine, kuna siin üleminek talvele on üsna järsk. Ühel päeval on külma -40° ja kuni kevadeni välja, siis üleminek kevadesse sama. Talvevarustusega olid lood üsna kehvad. Eks Ded ja Baba mulle midagi andsid ja ema saatis pakiga isa säärsaapad ja ülikonnakuue, millega Kirivere lõpupeol käisin. Talvemüts mul oli ikka ka, ju selle ema saatis. Viidi meid veoautoga, lahtises veokastis. Igatahes külm varbaid ära ei võtnud, ju siis Siberi külm oli inimsõbralikum, seda sai edaspidi küllalt kogeda.

Saadeti meid kursustele kolmekesi, veel Viktor ja Mihhail. Korteri ja toitlustamise korraldas kolhoos. Korteris, kuhu meid viidi, vaatasime ringi ja selgus, et oli väga korralik majapidamine, meiesuguste jaoks liiga hea. Pidasime omavahel nõu, mida teha. Siis tuli Viktori poolt ettepanek minna tema õe juurde, kellel oli samas lähikonnas maja. Nii tegimegi ja seal selgus, et õde Sonja on nõus meid oma majja võtma. Nad elasid kolmekesi, veel teine õde Veera ja Sonja mees. See korter oli meile sobilik, küllaltki avarad toad, pikutamiseks ahjutagused narid. Seadsime end sisse oma varandusenatukesega ja järgmisel päeval tegime tutvust kooliga. 

Klassis õppega sain kuidagiviisi hakkama. Ega jutt väga ladusalt ei jooksnud, aga kui õppisime elektriseadmeid, joonistasin tahvlile paar skeemi ja valemit, siis ütles õpetaja: „Vaata, vaata, mida sina kõike tead“. Agrotehnikaga jäin küll jänni, isegi kusagil välgatas üks 2. Aga lõputunnistuse peal niisugust numbrit küll polnud. Nii õppetöö kulges, vaheldumisi klassitunnid õppesõitudega. Õppemasinaks oli linttraktor NATI 52 hobujõulise mootoriga, mis töötas petrooliga, traktoristide keeles „tuleeliga“. See traktor käis käima vändast, nii et pidi ikka pisut rammu ka käivitajal olema. Kord õppesõidul, kui sõitsin läbi värava, milleks olid kaks puupakku, sattusin ühe lindiga paku otsa ja sõitsin üle. Ime küll, pakk jäigi püsti ehkki oli küllaltki peenike. Mingisugust õppekirjandus meil kasutada ka oli. Õhtuti kolmekesi püüdsime kodus ka jagu saada traktoritarkusest.

Olime Tserlakis ühe jutiga kaks kuud, toidu ja kütte toimetas kohale kolhoosi juhtkond. Külarahvas vahetevahel käis linnas turul müümas-ostmas. Koos turulistega tuli ühel ilusal päeval kaasa sõbranna Anna ja tõi mulle vildid. Ämm Jelena oli need lasknud teha sugulasel Vasjukil, kes oli tuntud vildimeister ümbruskonnas. Oli armas kohtumine, veetsime koos meeldiva õhtu, kuna laadalised jäid ööseks linna. Edasi läks elu soojade varvastega. Ime küll, et külm neid ära polnud võtnud, käisime ju traktoriga puid vedamas ja muid toimetusi tegemas.

Ühel päeval kohtusin mehhaniseerimiskoolis tuttavate eesti poistega rongisõidu ajast. Nimelt vagunivanem Kaljo ja Ülo, kes ka siin õppisid traktoristiks. Arutasime õppimist ja sellest, et keeleoskus teeb raskusi. Nemad arvasid, et küll sa toime tuled juba oma autoriteedi najal. Veel kohtusin Alfrediga, käisin tema pool nende elukohas.

Õppetunnid ja praktiline õppus lähenesid lõpupoole. Eksam toimus 25. detsembril, meie usu järgi esimesel jõulupühal, mis vene õigeusus 7. jaanuaril. Kehtiv riigikord ei tunnistanud ühte ega teist. Eksamile sai mindud kerge hirmuvärinaga hinges, aga kui järjekord jõudis minuni, siis polnud midagi parata - panin oma puuduliku keeleoskuse hakkama, samuti võtsin käed-jalad abiks. Mulle juhtus mootori õlitussüsteem, mille kohta oli olemas plakat, kus terve süsteem joonisena olemas. Vedasin kepiga mööda plakatit ja ise purssisin sinna juurde: „Vot maslo idjot ot tuda sjuda, a potom tak dalee!“ NATI mootori õlitussüsteem oli võrdlemisi lihtne, veel õlipump ja filter ja oligi kõik. Eksam loeti sooritatuks. Tunnistuste kätteandmisel mind jällegi kõvasti kõrvust kergitati, seati teistele ees-kujuks - kõik hinded tunnistusel olid „otlitsno“. Peale minu oli veel üks viiemees. Oligi kursus läbitud ja olime täieõiguslikud masinamehed. Ju meile pisut raha ka anti, õhtul majaperemehega tegime väikesed liigud ja see episood elust läks mälestuste maale.

Järgmisel päeval sõitsime koju, aga mis transpordivahendiga, ei meenu. Edaspidi traktorijaama vahet sõitsime ikka hobutranspordiga, järelikult autot kolhoosil polnud. Kui olin Dedale-Babale ja teistel pereliikmetele ülevaate teinud kursuste käigust, eksamitulemustest ja kogu kahekuusest elust rajoonilinnas, ei antud mulle aega rohkemaks. Kohale saabus käskjalg Vasjuki noorima poja Kolja näol, kes andis edasi käsu viivitamatult minna „pruudimõisa“, kus mind oodatakse. Käsk on käsk ja nii ma tegin. Kõik lihtsad asjad käivad lihtsalt, peamine, et ise ei tee lihtsaid olukordi keeruliseks. Nende maja asus sealsamas naabruses, üle ühe maja. Nende perega olin juba varemalt tuttav, muidugi pealiskaudselt ja üle nende ukseläve astusin esmakordselt. Peres elas peale Anna ja tema ema veel kaks tädi, isa õed. Nad olid mõlemad invaliidid, üks jalust vigane, teine peast segane. Veel elas nende pool korteris oma väikese pojaga kooliõpetaja Anna Nikonorovna, keda momendil polnud, kuna oli koolivaheaeg. Elumaja nagu nad kõik sealses külas - eestoas nurgas suur vene ahi, pliit koos lõõri ja ahjulavaga jagas sisemuse kaheks toaks. 

Eks toimus vestlus kõigist viimase aja sündmustest, elust linnas, õppetööst ja eksamitulemustest. Õhtu venis ööks ja päeva viimaseks vaatuseks oli, et see külma ja nälga näinud, puunaridel ning ahjupealsetel küljekonte kolistanud ilmarändur torgati udusulgedest madratsile tuttu. Ja mitte üksinda! Kuradi lihtsad on teinekord need saatuse sepitsused!

Ralf-Aksel Anvelt 1950-ndatel Siberis.