Vastuvisiidile lendasid kohe Eesti ettevõtlikumad mehed. Selle kohta liikus rahva hulgas vemmalvärss: „Lendas Vares - Barbarus, sabas sörkis Neeme Ruus." Moskvas nad avaldasid eesti rahva nimel soovi, et suur Nõukogude Liit võtaks väikese Eesti oma kaitsva tiiva alla, millega suur idanaaber oli suuremeelselt nõus.

Nii algasid mitmed muudatused meiegi elus. Võeti ära osa põllumaad, et talurahvas end liialt tööga ei tapaks ja anti uusmaasaajale. Meie Nõmmesaare põldudest juba Eesti aja lõpul anti riigile pool hektarit maad, kuhu riik ehitas peale maja. Seda nimetati tööliste majaks. Neid maju ehitati ümbruskonda üsna palju. Kuna aga seda riiki enam polnud, siis sobisid need majad suurepäraselt uusmaasaajatele.

Nii meiegi töölistemajja asusid uusmaasaajad ja viis hektarit põldu kuulus neile. On tekitanud maareform palju pahandusi.

On üksteist isegi maha löödud, rääkimata muust kiusust, aga meie pere ja uusmaasaajate vahel küll mingit kiusu polnud.

Võib-olla siin mängis rolli ka asjaolu, teadmine, et see kõik on ajutine. Nende pere käis meil abiks töödel, mis vajasid rohkem töökäsi. Nende peres oli kaks tütart, Paula ja Helmi, juba pruudieas. Väikestele poistele meeldivad ikka suured ilusad preilid ja ega minagi selles suhtes polnud erand. Mulle hakkasid varakult tüdrukud meeldima ja on seda olnud kogu elu. Naised on ju elu edasikandjad, seejuures ka kaunid õied. Mõttelõng hüpleb siia-sinna, punakotkaste juurest kaunite õite manu.

Tegelikult tahan rääkida, enne kui hakkan kooliminekuks valmistuma, ühest muutusest meie pere koosseisus. Nimelt käis hiljuti külas kurg ja tõi meile väikese venna. Kui Sillimamma teda meile näitas, ütles, et varsti ta võtab teil tukast kinni.

Omavahel arutades jõudsime arvamusele, et see küll niipea ei toimu, on ju ta nii imepisike. Isekeskis arutasime, et kas meie ka kunagi nii tillukesed olime. Aga seda uskusime küll, et kurg toob lapsi. Selle peale meie ei tulnud, et meie mõlemad oleme sündinud talvel, kui kured Niiluse ääres konni püüavad. Aga kureusk kestis seni, kui ma ükskord kogemata ema kummuti sahtlist riiete alt leidsin ühe raamatu, milles polnud sõnagi kurgedest, vaid hoopis tõsisematest asjadest. See raamat lisaks trükisõnale sisaldas ka pilte. Jutt kaldus jälle teemale, mis pole mulle eakohane, aga edaspidi võtan tõsiselt käsile haridustee alguse.

1940. aasta sügisel tuligi minul kooli minna. Mõned päevad enne kooli algust läksime tutvuma koolimajaga ja samuti kooliteega, kuna minu senised käigud ulatasid Kübara taluni, kus asusid postkastid. Ema oli ka kaasas teejuhiks ja julgestuseks. Soomevere kool oli 6-klassiline, aga liitklassidega ja õpetajaid kolm. Klassitubasid oli kolm. Koolimajas võttis meid vastu õpetaja Ramjalg ja viis meid klassi.

Mind pandi istuma pinki koos ühe tütarlapsega, kellel nimeks Meeri. Selle noore daamiga olime klassikaaslased seitse õppeaastat. Siis me mõistagi pinginaabrid polnud, vaid ikka nagu tavaks, poisid poistega ja tüdrukud omavahel. Ema oli kodunt kaasa võtnud vanema õe kolmanda klassi emakeele lugemiku, millest mul tuli tutvustada oma lugemisoskust.

Sellega sain oma arvates üsna rahuldavalt hakkama, sest lugemine sai mul selgeks juba siis, kui õde lugema õppis. Koduste jutu järgi olevat mul lugema õppimine läinud isegi ladusamalt kui õel, kes sellega rohkem vaeva näinud. Sellel päeval rohkemat midagi ei nõutud ja määrati kindlaks päev, mil algab kool. Kui mälu ei peta, oli selleks päevaks 1. september.

Sellel päeval saime juba oma klassi. Klassijuhatajaks sai meile õpetaja Linda Ibrus, kes oli mulle juba varem tuttav, sest tema kodu asus Annil, meie naabruses. Vanematel oli väike maja ja tuuleveski koht.

Pinginaabriks sai mulle Heino, kellega õlg-õla kõrval nühkisime koolipinki kuus õppeaastat. Meie valik langes tagumisele pingile ja nii kõik kuus aastat. Ega keegi ei tükkinudki tagumisse pinki, see oli juba aastatega saanud nagu tavaks või kirjutamata seaduseks, et Heino ja Aksel istuvad tagumises pingis.

Meie klass, I ja II oli kõige väiksem, teised, III-IV ja V-VI olid suuremad klassid, kõik teisel korrusel, kuhu alt riideruumist viis kolmejärguline trepp. Ülal veel kantselei, õpetaja ja kooliteenija eluruumid. All poiste ja tüdrukute magamistoad, söögituba, köök, sahver ja muud vajalikud ruumid, nagu need, kus keiser jala käib.

Maja asus suure maantee ääres, igast neljast küljest kuusehekiga piiratud alal. Küllaltki meeldiv koht, hekid kaitsesid suuremate tuulte ja tuiskude eest, päikesekulda ja soojust jätkus spordiplatsile kui ka marja- ja juurviljaaeda. Koolimaja meenutas vagunit ja tema kohta naljatades öeldigi, et nagu sooserva toppama jäänud vagun.

Üheks lemmikpaigaks vahetundidel oli koolimaja otsasein. Seal päikesepaistelisel kohal oli hea teha kõiki äritehinguid ja samuti võis igamees uhkeldada oma varandusega, kartmata, et keegi pealt vaataks, sest selles seinas polnud ühtegi akent. Kui vast ainult üleval kõrgel katuseräästa all väike ruuduke. Sellele seinale poisid põletasid klaasiga, mis koondas päikesekiiri, nimetähti ja aastaarve.

Teiseks kohaks oli spordiplats, kus võis palli mängida. Jalgpalli Soomevere koolis ei mängitud. Vast niisama ainult taga aeti, mingit meeskondlikku mängu polnud. Palliplatsil mängiti rohkem rahvastepalli, kuna seal polnud mängijate arv piiratud, vaid osa võis võtta nii palju kui platsile mängijaid mahtus. Võrkpallipostid ja võrk olid ka olemas ja võrkpalli tahtsid mängida suuremad õpilased ja need meeskonnad olid kindlad, vähema osavõtjate arvuga ja sellepärast peenemale seltskonnale ei sobinud.

Kui jutt on koolist, siis paratamatult kuulub siia niisugune karistamismoodus nagu nurgas seismine. Tänapäeval seda vist enam ei kasutata, seda loetakse laste ahistamiseks, küll aga ajal, kui mina koolipoiss olin, kasutati seda kasvatusvahendit. Mäletan, et ühel korral sain ka mina seda kogeda.

Juhtus veel nii, et meid osales selles kuriteos mitu mehehakatist. Koolimaja esiküljel, kuhu harilikult õpilastel asja polnud, olid kõnniteed värskelt puhastatud ja liivatatud. Samas olid ka madalad iluaiad, aga nende külge olid seotud kepid hoiatama, et teel käimine on keelatud. Või siis poiste aru seda keelas!

Läksime, hulk poisse, hüpates üle keppide nagu ratsarügement, kui koolijuhataja meid kuriteolt tabas. Edasi viidi meid kööki ja rivistati ühe pingi äärde ritta ja soovitati veidi puhata. Mõne aja pärast tuli juhataja tagasi koolivend Kalju võileib näpus, kes oli selle haarangu ajal maha pillanud. Ehkki meid istuda ei lubatud ja järelvalvet polnud, oli üsna lõbus olemine. Mitu pead koos ikka midagi välja hauvad, mis hiljem Liisile tuska tekitas.

Nii nagu kogu riigis, toimusid muudatused ka Soomevere koolis. Senine koolijuhataja Anti Seppänen oli suunatud teise kooli, kusagile teisele poole Põltsamaad. Vallavalitsuses olid uued mehed ja nemad ei soosinud senist juhatajat. Uueks ülemuseks sai meie oma küla mees Jaan, kes oli meile hästi tuttav, kuna ta käis tihti meil talus abiks igasugustel töödel ja oli meister igal alal. Kuna ta oli nüüd täitevkomitee esimees, siis ta arvas, et tema perekonnanimi on liiga lühike ja lisas sellele ühe tähe ning nüüd sai sellest sama nimi, mis meie talul. Samuti kooliteenija Liisi kohale pandi ülemuse naiseõde. Koolijuhatajaks oli Halla, eesnime ei mäleta. Siinkohal olgu öeldud, et sel ajal oli koolijuht juhataja, tänapäeval on direktor.

Esimene mälestus, mis meenub oli seoses oktoobripühadega. Poiste magamistuba oli dekoreeritud aktusesaaliks. Seintel loosungid ja päästjate pildid, muidugi punalipud ja rohelised vanikud pohlavartest. Külalisteks õpilaste vanemad ja teised külaelanikud.

Kohal oli ka täitevkomitee esimees Jaan abikaasaga, kuna nende poeg oli Soomevere kooli II klassi õpilane. Algul lauldi hümni asemel laulu: Kui lõhub tasumise äike, kõik ahned koerad laiali, ei sellepärast kustu päike, vaid paistab nagu ennegi.

Seejärel peeti kõned ja õpilastele anti tunnistused. Mind ka kõrvust kergitati, seati teistele eeskujuks ja anti kiituskiri - ilmuhke, punaste viisnurkadega. Peale selle pakuti lastele sarvesaia ja magusat teed ning esimene koolivaheaeg võis alata.

Esimene klass läks mul üsna libedalt, kuna lugemine oli selge. Matemaatika ka ei valmistanud raskusi, arvutamine kusagil saja piirides. Rõhku pandi ilukirjale, selleks olid ilukirjavihikud, kus vastav joonestik määras ära suurte ja väikeste tähtede suuruse ja kalde. Arvan, et see toimus siiski teises klassis, sest paljud hakkasid kirjatarkust omandama alles koolis.

Riigi elus olid vahepeal jällegi toimunud muutused. Töörahva võimu asendasid okupatsioonivõimud koos omavalitsusorganitega.

Eksirännakutelt jõudis tagasi meie koolijuhataja koos oma perega. Samuti oli tagasi leemekulbi liigutaja - koristajatädi Liisi. Õpetajatest polnud enam Liisa Ramjalga. Siinkohal peab mainima, et ta oli küllaltki auväärses eas, sest mul on kusagil üks vana foto ajast, mil minu isa oli Soomevere kooli õpilane ja sellel fotol on ka tema õpetajana nimetatud koolis.

Teises klassis ei olnud ka erilisi õpiraskusi. Jõudsin läbi lugeda väiksema raamatukapi sisu. Nimelt oli kaks juturaamatukappi, üks algklassidele ja teine suurematele. Mulle andis õpetaja Ibrus, nagu mõningatele teistelegi, suuremate kapist, sest meid ei huvitanud põnnide pildiraamatud. Huvi pakkusid Looduse kuldraamatud ja Seiklusjutud maalt ja merelt.

Tunnistusi, kui kooliõpilaste võimete hinnanguid, ei antud novembri algul, vaid see aeg toimus jõulude eel. Et see toiming pidulikumaks muuta, pidid õpilased peale õppetöö veel üht-teist õppima, et jõuluõhtul külalistele meelehead pakkuda. Tunnistused anti kätte päeval.

Jõulupuu toimus tüdrukute magamistoas, mida kasutati ka pidusaalina.

Saali tagaseinas oli ka näitelava, millel minagi osalesin oma elu esimeses näidendis. Tänaseni püsib mälus selle mängu sisu: oli jõuluõhtu ja üks poiss eksis metsa ja istus kännule puhkama ning uinus. Siis ilmusid kas härjapõlvlased või päkapikud, käisid ringi ja laulsid: „Metsas on meil jõulukuused, taevatähed küünlaiks neil, hõbepärleid lendu heitkem iluks jõuluõhtule." Seejuures viskasime õhku hõbepaberi raasukesi. Esinesime veel rahvatantsudega.

Minu partneriks oli kooliõde Liia. Tantsudeks jooksupolka ja Kaera-Jaan ka.

Nagu ikka sellistel puhkudel, tuli ka jõuluvana. Et käis suur sõda, ei olnud kingikott väga rikkalik ja sõda tuletas ka meelde mitu külaliste hulgas viibivat sõdurimundris noormeest - õpilaste vanemat venda.

Järgneb