Tööd alustas Ants Vasalemma Traktorijaamas, siis tuli minna sõjaväkke. „Mind saadeti Kaug- Itta, Habarovski lähedale. Pärast olin Baikali ääres Irkutskis. Sain näha suurt Venemaad, aga kui kodustele põldudele tagasi jõudsin, oli rõõm suur."

Põllud on olnud kogu aeg samad, ainult majandid on muutunud. Traktorijaama järel tuli Tõotuse kolhoos, mis ühendati hiljem Vasalemma sovhoosiga. Kui majandid laiali läksid, töötas Ants veel mõne aasta Klooga Ühistus, enne kui koju jäi. „Tervis polnud enam kiita ja olin juba pensionil. Ega ma pole endale armu andnud. Kevadel polnud ööl ja päeval vahet - põllud tuli lühikese aja jooksul üle käia. Sügisel sai küntud igasuguse ilmaga, talvel soendasime vanniga pliidil vett, et traktorit käima saada. Vedasime loomadele sööta, lükkasime piimaautodele teed lahti. Parteipoiss ma pole olnud, aga vene ajal saadud kaks ordenit on küll auga välja teenitud."

Küsimusele, kas enam traktori peale ei tõmba, vastab abikaasa Virve, kes köögis vaikselt lehte loeb: „Tõmbab, tõmbab, ta kobistaks veel praegugi traktori peal, aga tervis ja vanus seavad piirid - juulis saab juba 78 täis." Virve ise on pärit Tartust. „Olin linnatüdruk, aga mind huvitasid loomad ja nii ma Kuremaale loomakasvatust õppima läksin. Käesallu tulin koos sõbrannaga, kes oli kolhoosi esimehe tütar ja õppis samuti Kuremaal."

Küsimusele, kumb omal ajal määravaks sai, kas traktorist või tema traktor, vastab kaasa: „Ma võtsin ta kiusu pärast, tal oli omal pruut." Ants pole sellega nõus: „Ega ma niisama võtta olnud, Virve oli kena tüdruk, asjalik ja hakkaja, mulle meeldis. Kiusu pärast sündinud abielu nii kaua koos ei püsiks - kuldpulmast on möödas mitu aastat. Koos oleme tööd rabanud ja kolm last suureks kasvatanud."